Rahvusliku professionaalse kunstikultuuri eksisteerimise üks olulisemaid põhjendusi on tegelemine rahvuse identiteedi pideva peegeldamise, (taas)loomise, kritiseerimise ja värskendamisega. Eesti identiteedi tuumaks on eesti keel. Eesti kirjandus ja teater on väga tugevalt eesti keele kesksed - kui kujutatakse teisest rahvusest tegelasi, siis nende kõne on enamasti edasi antud eesti keeles. Eesti täispika mängufilmi traditsioon seevastu erineb oluliselt kirjandusest ja teatrist. Eesti filmide dialoogides kõlab väga sageli mitu loomulikku keelt. Keelelise mitmekesisuse vajaduse tekitab erinevate rahvuste kaasatus nendesse lugudesse, mida eestlased filmides jutustavad. Mitme keele kasutamine aitab tõepärasemalt kujutada ajaloolisi konflikte ja muude võtete hulgas ka läbi keelelise erinevuse rõhutada, teravdada neid vastasseise, millele on allpool viidatud.

Teiselt poolt jälle on Eesti mängufilmide stsenaariumide loomisel filmiloojad väga tihti ja tugevasti toetunud Eesti kirjandus- ja näitemänguklassikale, mis kõige otsesemalt töötab välja ja läbi rahvuslikku identiteeti. Originaalstsenaariumi järgi täispika mängufilmi tegemine on olnud pigem erand kui reegel. Nii on ka antud artiklis käsitletavatest filmidest valminud originaalstsenaariumi alusel ainult üks film - "Noored kotkad". Eesti film on rahvusele oluliste teemade käsitlemisel ja eestlaste kujutamisel sageli juba (näite)kirjanduses loodud tegelaskujude ja stereotüüpide mugandaja, teisendaja ning taaskord ringlusesse laskmise kaudu ka võimendaja.

"mehed sõdurisinelis" filmimine

Ajaloolised vastasseisud kinolinal
Kui meie filmikriitikud püüavad hinnata kodumaiste mängufilmide arusaadavust eesti kultuuri mitte tundvale inimesele, siis tuuakse sageli välja käsitletud teemade liiga spetsiifiline läbipõimumine Eesti kultuuri teiste nähtustega. Nii on väga sageli vaja filmi mõistmiseks teada küllaltki palju Eesti ajaloost. Ajaloo elustamine ekraanil võiks puhtalt kunstiliste kavatsuste kättesaamatu ideaali puhul täita ajaloo emotsionaalse, kuid tasakaalustatud mõistmise edendamise eesmärki. Ajalugu aga ei eksisteeri loona enne katset alustada möödaniku mõistmist ja mõtestamist mingist hilisemast ajahetkest lähtuvalt. Niisiis on ajalugu alati kellegi kindlate huvidega isiku või isikute grupi vaatepunktist jutustatud. Seetõttu lisandub ajalooliste sündmustega tegelevale filmile ülesanne aidata mõista hetkeseisu: näidata selle tekkimiseni viinud pöördelisi sündmusi, neid filmis kujutamiseks valides ja seeläbi esile tõstes. Nii saab filmi tootmist rahastav isikute grupp, kes soovib hetkel kehtivate võimusuhete jätkumist (nt. kommunistliku partei juhtkond nõukogude okupatsiooni ajal), õigustada praegust korda ja kritiseerida eelnenut.

Eestlaste kui väikesearvulise etnose ajaloolise ja kultuurilise arengu peamiseks mõjutajaks on olnud ümbritsevate võõraste kultuuride koloniseerimistegevus Eesti geograafilises ja vaimses ruumis. Ühelt poolt on ajalooline harjumus vastanduda teisest kultuurist pärit valitsejale toonud kaasa selle, et sarnaselt teistele Eesti rahvuskultuuri tekstidele on ka filmides püütud sageli käsitleda vabadusvõitluse ja iseolemise teemat. Seoses sellega on kõige pingelisemaid etnilisi suhteid kujutatud just olulisi relvakonflikte käsitlevates Eesti filmides. Teiselt poolt ei vastandu etnilistest eestlastest tegelased ainult teistest rahvustest tegelastele. Mitmetel juhtudel nad hoopis proovivad kuuluda nendega samasse gruppi, lootes seeläbi võimusuhetes ja ühiskondlikus staatuses edeneda, pälvides seeläbi jällegi rahvuslikult meelestatud eestlaste põlguse. Suhe mõne teise rahvuse või kultuuriga on eestlaste kui rahvuse identiteedi ja enesemääratlemise võtmetähtsusega komponendiks.

"elu tsitadellis" filmimine

Eestlaste rasked valikud
Esimene Eesti mängufilm on 1914. aastal esilinastunud umbes 10-minutine "Karujaht Pärnumaal", allegooriline ja irooniline piltjutustus Pärnu baltisaksa päritolu linnapea ja Eesti soost ajakirjanik Karu vahelisest konfliktist, kus tulevad selgelt esile eestlastest saadikukandidaate toetav ja baltisakslasi pilav suhtumine. On omamoodi sümboolne, et rahvuslik mängufilmitraditsioon sai alguse filmiga, milles peegeldub tugev rahvuslik hoiak ja teise rahvusgrupi suhtes vaenulik suunitlus.

Eri rahvuste problemaatiliste suhete kujutamine Eesti mängufilmides on üllatavalt suure sagedusega jätkunud kogu järgnenud arengu käigus. Viitan põgusalt neljale filmile, mille põhjal saab loetleda eestlaste jaoks võimalikud valikud konfliktsituatsioonides ning tuua välja vaenlase kuju loomiseks sageli kasutatavad võtted. Esimesed kaks filmi - "Noored kotkad" (1927) ja "Nimed marmortahvlil" (2002) - käsitlevad ainsat eestlastele võidukat relvastatud konflikti - Vabadussõda (1918-1920). Teised kaks - "Elu tsitadellis" (1947) ja "Inimesed sõdurisinelis" (1968) - käsitlevad Teist maailmasõda, mis eestlaste iseseisvuspüüetele sedavõrd edukaks ei kujunenud. Konflikt eestlaste eneste vahel kujunes teisel juhul võõraste ideoloogiate (nt. natsionaalsotsialism ja kommunism) kokkupõrke tingimustes, kus põimusid etnilised ja ideoloogilised vastuolud, hägustus vaenlase kuju, kelleks võis olla nii võõramaalane kui ka vale poole valinud kaasmaalane.

Põhimõtteliselt on nendes konfliktsituatsioonides eestlasel tulnud teha vähemalt ühte kolmest:
1) püüda ainult oma rahvuse huvide eest seista otseselt rahvuslike sõjaliste jõudude koosseisus. Seda valikut kujutavad filmid Vabadussõjast.
2) ühineda ühe suurrahva armeega ja teenida seal lootuses selle poole võidu korral luua oma riik või vähemalt kehtestada oma maailmavaatele sobiv riigikorraldus. Selle valiku probleeme käsitleb eelkõige film "Inimesed sõdurisinelis", kuid vähesemal määral ka "Elu tsitadellis" ja veelgi põgusamalt vihjatakse sellele filmis "Nimed marmortahvlil".
3) hoida kõrvale igasugusest sõjategevusest ja püüda säästa ennast ja oma perekonda, püüda jääda ideoloogiliselt neutraalseks. Selle valiku kritiseerimisele keskendub "Elu tsitadellis" ning vähem ka "Nimed marmortahvlil".
Neist vältimatutest valikutest tulenevalt ei saa eestlasi ajaloo keerdkäike rekonstrueerivates filmilugudes kujutada üksinda, vaid kindlasti tuleb kaasata ka kõige jõulisemalt ja allutavamalt eestlaste saatust mõjutanud sakslaseid ja venelasi. Väike roll on olnud ka Punaarmee koosseisus võidelnud lätlastel ja hiinlastel. Liitlastena on kujutamist leidnud ka ajalooliselt kõige enam eestlaste abistamiseks ära teinud eestlaste lähedane sugulasrahvas soomlased.

noored kotkad

Eestlase vaenlane ja eestlane kui vaenlane
Sõjafilmides vastanduvad erinevate leeride esindajad üksteisele teravalt ja resoluutselt. Ühtlasi jaotatakse tegelased sõjafilmides väärtusskaalal hea-halb palju selgemini kui ehk teisi teemasid vaatlevates linateostes.

"Noored kotkad" ja "Elu tsitadellis" on must-valgeid vastandusi loovad filmid. Esimene neist, 1927. a. valminud "Noored kotkad" oli esimene Eesti mängufilm üleüldse, millel oli seejuures veel määratud saada omal ajal ka rahvusvaheliselt tuntuks - ta osteti sisse Saksamaa ja Skandinaavia kinodesse ning filmiasjatundjad hindavad seda patriotismist nõretavat, kuid hoogsa tegevustiku ja küllaltki õnnestunud lahingustseenidega linateost veel tänagi oma ajastu tugevaks keskmiseks. Eestlastest peategelased on kõigi selle kirjutise viimases lõigus nimetatud vooruste kehastajad. Vaenlased on selgesti ainult venelased (kuigi tegelikkuses sõdis Eesti vägede vastu Punaarmees eestlasi, venelasi, lätlasi ning natuke isegi hiinlasi) ning läbi vaenlase kujutamise viisi (grotesksed ilmed ja grimm) ning tegevuste omistatakse neile peaaegu kõik negatiivsed omadused, mida on loetletud allpool.

"Elu tsitadellis" jutustab 1944. aasta sügistalvel aset leidva loo ühest Eesti teadlase perekonnast, mille liikmed jagunevad traagiliselt kolmeks konfliktseks leeriks: neutraalsust taotlev teadlasest isa ja tema noor naine, sakslastega koostööd teinud vanem poeg ja onu ning nõukogude võimu võitu tulihingeliselt toetavad noorem poeg ja tütar. Saksa vangilaagris töötanud tegelased on salakavala kurjuse kehastused ning nõukogude võimu kehtestamise pooldajad positiivsusest pakatavad kaunishinged.

Võib öelda, et nii "Noored kotkad" kui "Elu tsitadellis" on väga propagandistlikud teosed, mis käsitlevad konflikte väga lihtsustatult ja ühe poole kasuks kallutatult - esimene siis Eesti vabariigi esimese iseseisvusperioodi rõhutatult rahvuslikust ja teine stalinistliku ideoloogia äärmuslikult sallimatust vaatenurgast.

"Nimed marmortahvlil" ja "Inimesed sõdurisinelis" on vähem lihtsustavad, rohkem konfliktide tegelikku keerukust esile toovad, kuigi samuti selgesti ühe poole argumente õigustavad. Kahes viimatinimetatud sõjafilmis tuleb esile vaenutsevate rahvuste ilma eelteadmisteta raskestimõistetav paljusus. Tõusetuda võivaid küsimusi on palju: miks sõdivad lätlased ja hiinlased eestlaste iseseisvuse vastu?; miks toetavad soomlased eestlasi?; miks sõdivad eestlased nii sakslaste kui venelaste poolel? ning nende vahel kõikuvate ja ülejooksvate tegelaste probleem. Selle asemel, et nendel küsimustel siinkohal pikemalt peatuda, soovitaks lugejail vaadata ajakirja "Estonian Culture" numbrit I/MMIII, kus käsitletakse filmi "Nimed marmortahvlil" ja selle ainest täie põhjalikkusega.

Teise maailmasõja ajal kontrollis Eesti territooriumit kord Kolmas Riik, kord Nõukogude Liit, kumbki mobiliseeris eestlasi oma sõjaväkke. Punaarmee mundri vahetamine Wehrmachti välihalli vastu leiab karmi hukkamõistmist filmis "Inimesed sõdurisinelis" - sakslaste poolele üle jooksnud eestlasest Punaarmee ohvitser sureb filmi lõpus oma endise punaarmeelasest alluva kuuli läbi.

Kolmes viimati nimetatud filmis jaotuvad etnilistest eestlastest tegelaskujud kogu väärtuskaala hea-halb ulatuses. Kusjuures huvitav on see, et kõige koletislikumad tegelased pole mitte teise etnose esindajad, vaid filmitegijate vaatepunktist vale poole valinud eestlased - ehk sisuliselt reeturid.

elu tsitadellis

Hea eestlane
Milline siis ei ole (õige) eestlane? Nõukogude okupatsiooni perioodil ("Elu tsitadellis" ja "Inimesed sõdurisinelis") ja iseseisva demokraatliku riigi perioodil valminud filmid (kahe maailmasõja vahel vändatud "Noored kotkad" ja uue iseseisvusaja looming "Nimed marmortahvlil") kasutavad negatiivse kangelase loomiseks suhteliselt sarnast kujutamisvõtete kogumit. See annab ühelt poolt tunnistust Eesti kultuuris valitsevate alusväärtuste püsivusest. Nende vastandid ongi omadused, mille teatud kombinatsiooni omistamine repliikide, välimuse ja tegevuse kaudu mingile tegelasele, toob kaasa viimase tajumise vaenuliku ja võõrana: ülbus, kõrkus, sellest tulenev empaatia- ja õppimisvõime vähene väljaarendatus; ebaviisakus, austuse puudumine kohalike elanike kodurahu ja väärikuse suhtes; füüsiline vägivald nõrgemate, kaitsetute, vähemuses olijate suhtes; alkoholi liigtarvitamine; lodevus, vähene valvsus; naiste seksuaalne ahistamine; rumalus; valetamine, varjamine; argus, ideoloogiliste poolte vahetamine, lipitsemine; kohaliku keele mitte-oskamine, halvasti oskamine või selle risustamine võõrkeelsete väljenditega.

Välja koorunud omadused pole mõistagi Eesti kultuuri väärtussüsteemile ainuomased. Kuna negatiivsed tegelased on normist kõrvale kaldumise tõttu markeeritud, hukkamõistmiseks esile tõstetud, siis saab Eesti sõjafilmides jälgides küllaltki ereda ettekujutuse, milline üks (õige) eestlane ei ole.

Deklareeritud rahvuslik identiteet kui positiivne enesekuvand määratletakse nii selle kaudu, mis on rahvusele iseloomulik, kui ka selle kaudu, mida see sisaldada ei tohiks. Rahvuslik enesekuvand pole mitte ainult tegelikke eestlasi kirjeldav, vaid olulisel määral ettekirjutav, eetilist ideaali sätestav. Vaenlase kuju on eetilise ideaali kujutamise teenistuses just seeläbi, et näitab lihtsalt ja selgelt, mis ei ole omane omadele - nendele, kes kuuluvad meie hulka.

Kuigi filmiloome esteetilised kaanonid on aja jooksul arenenud, tehnika on täiustunud ja ideoloogilised olud nihkunud kõikekeelavast totalitarismist pea kõikelubava liberalismini, vaatab Eesti sõjafilmidest vastu ikka seesama eetiline ideaal töökast, ausast, karskest, julgest, õpihimulisest, ennastohverdavast, rahu armastavast ja vabadusest unistavast rahvast.

Alo Joosepson (1981) on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat, hetkel Tartu Ülikooli semiootika ja kulturoloogia magistriõppe üliõpilane