Algus
Muu maailma filmitööstusega võrreldes pole Eesti kinoajalugu kuigi pikk. Esimene kino Tallinnas asutati aastal 1908, esimene eesti mängufilm "Karujaht Pärnumaal" valmis alles aastal 1914. Selleks ajaks oli Melies juba jõudnud lennata kuule (Le Voyage dans la lune, 1902) ja D.W.Griffithi suurfilmi "The Birth of a Nation" esilinastuseni oli jäänud kõigest aasta. Kuid siiski, mees, kes on tuntud eesti esimese mängufilmi autorina, Johannes Pääsuke, alustas oma kineasti teed veidi varem dokumentalistina. Aastal 1912 teatas ajaleht "Postimees", et "Kinematografi pilta on Tartu kinematografi "Imperial'i" omanikud hakanud valmistama. Nagu kuulda tahavad nad suvel kodumaa tähtsamatest kohtadest ning rahva tööst ja elust ülesvõtteid teha ja neid pilta siis ühes selgitavate kõnedega Tartus ette kandma hakata." Nii antud tsitaat kui mõned Pääsukese tööd lubavad oletada, et Eesti filmitootmise alguses ei taotletud üksnes ärilist tulu, vaid püüti kodumaad vaatepiltide abil jäädvustada ning rahvale tutvustada. Üks sääraseid filme oli "Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust", mis tuli Tartus ekraanile 1913. aasta mais. Film annab ülevaatliku pildi tollasest Eestimaast: seal on vanade kindlusrajatiste varemeid, pärimustega seotud paiku, loodusvõtteid ja linnavaateid. Nii võib Pääsukese dokumentalistikat nimetada ka pesueht vaatefilmideks.

Paraad Eesti Vabariigis
Eesti Vabariigi algusaastail tegid kroonikat oma rahadega põhiliselt ettevõtjatest entusiastid. Aastal 1936 korraldati tollane stuudio "Eesti Kultuurfilm" ümber riiklikuks institutsiooniks, mille juhatuse esimeheks sai Riikliku Propaganda Talituse üks juhte. Vastavalt seadusele tootis riiklikult finantseeritav stuudio kinodele riiklikke väärtusi propageerivaid sundkroonikaid ja heatahtlikke tutvustusfilme noore rahva ja riigi edasipüüdlikkusest ja edust. Kümne aasta vältel teevad stuudios hulganisti vaate- ja sündmusfilme eesti filmi alustalad Konstantin Märska, Armas Hirvonen, Voldemar Päts jne. Nende filmid näitavad tollase noore vabariigi elu ja saavutusi, kuni aastani 1941, mil Nõukogude Liit annekteerib Eesti.

Pettepildid: varane Nõukogude aeg
Nüüd alustab tegutsemist propagandamasin Kinokroonika Eesti Stuudio. Kuna ajad on pingelised, kuid propaganda nõuab väljundit, saavad siin alguse kummalised kurioosumid. Vaatleksime pikemalt üht paraaddokumentalistika kummalisimat hübriidi -1941. aasta "Sirp ja Vasar" kirjutab Üleliidulise Kinokomitee poolt vastu võetud dokfilmi "Eesti" kohta:
"Filmi esimene osa - eesti rahva ajalugu käsitav - on jäänud üldjoontes endiseks. Selles leiavad kujutamist muistendid, põlluharija visa võitlus viletsa maaga ja kivise põlluga, võitlused maa vallutajatega ja orjastajatega. /-/
Teine osa kujutab burzhuaaslikku Eestit. Nõrkadel jalgadel seisev kodanlus ei suutnud hoolitseda rahva heaolu eest. Tööstused seisid, lammutati korstnaid ja lõhuti kraanasid.
/-/
Kuni töötav rahvas otsustavas ülestõusus pühib areenilt need poliitilised mängukannid ja haarab võimu oma kätte. Näeme tööliste võimsaid demonstratsioone ja meeleavaldusi, rõõmumiitinguid töörahva võidu puhul ja võidukat punalippu kerkimas Pika Hermani torni."
Mis siis tolles kuulsusrikkas filmis toimus? "Eesti" algab kaadriga, kus tormine laine loksub vastu kallast.
Kiri selgitab, et eestlased on kaua elanud sel kivisel maal. Edasi on näha kalurite rasket tööd, rahvarõivais naisi põllul töötamas, kivi kaalumist. Ning äkki: lavastatud stseen! Lossivaremete taustal istub laulujumal Vanemuine, kannel käes, ja vestab rahvale eesti rahva kannatustest läbi ajaloo. Lõik lõpeb sõnadega: "Intervendid uputasid noore Eesti Vabariigi verre".
Järgmine osa räägib kodanlikust Eestist: muretud kodanlased olesklevad "Kultase" kohvikus või söödavad pargis oravaid. "Tore on sööta loomakesi, eriti kui aega on sul laialt," ütleb diktor, ning kohe näidatakse vaatajale sadamas istuvaid mehi, ilmselt töötuid laadijaid. Näeme Osmussaare rannakülade lapsi, kes käivad puujalatsites. Seejärel tehase varemeid, mingi torni õhkimist (diktor seletamas, et nii saboteeris kodanlik valitsus kohaliku tööstuse arengut). Näeme põlevkivikaevandust, barakke, seisvaid kudumistelgi, vangide tööd kivimurrus, politseinikut keset tänavat sauaga vehkimas ja sügismanöövreid NSVL piiri ääres.
Masendava meeleolu vastukaaluks on kaadrid nõukogude inimestest, nende lopsakatest õunaaedadest ja lõbusõitudest Pihkva jõel.
Siis järgneb "Sõja algus Euroopas", raadiost kuulatakse otsekui salaja TASS-i teadaannet. Kulminatsioonina: võetakse välja tööliste ametühingute lipud...NSVL lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Kaadrid demonstratsioonidest; inimesed akendel ja punaarmeelastega tantsimas. Vastvalitud riigikogu istung.
Iseenesest ju tavaline propagandafilm - kuid kurioosseks teeb loo asjaolu, et kui Vanemuine kandlega kõrvale jätta, on tegemist on justkui autentse materjaliga. Kuid...

Kuidas lugu kokku pandi
Pildiga pole tõepoolest manipuleeritud, küll aga story endaga. Suurem osa filmist koosneb Eesti Kultuurfilmi materjalidest. Kui nõukogude materjal on tendentslikult üles võetud, siis eesti materjal on tendentslikult kokku pandud. Filmijupid on lihtlabaselt ja meelevaldselt kontekstist välja rebitud. Ajalooline vale peab olema suur - ja siin on ta nii grandioosne, et võtab sõnatuks. Kõik tekkivad küsimused tapetakse juba eos diktoritekstiga.
Filmi alguse raske kalurite töö on Märska filmist "Kalurid". Õppefilmist "Põlevkivi" (1938), kus näidatakse õlide, bensiini jt. saaduste tootmist põlevkivist, on võetud kaadrid kaevuritest, barakkidest, tööst maa all.
Filmist "Liiklemise keerises" on võetud liiklust reguleeriva politseiniku plaanid, kellest nõukogude interpretatsioonis on saanud üks politseiriigi sümboleid.
1936.a. film "Vaated Osmussaarelt" näitas vaatajale saare elu-olu, samuti laste puukingi, mis polnud vaesuse paratamatus, vaid lihtsalt Osmussaarele iseloomulik jalats.
Waldhofi korsten, mis Pärnus õhiti, kuulus puupapivabrikule, mis polnud kellelegi vajalik, kudumisteljed aga pärinevad iroonilisel kombel filmist, mille pealkiri on "Seiskunud vabrikud uuesti tööle" (1940).
Filmi lõpuosa pärineb suuresti juba nõukogude-aegsest filmist "Rahva tahe".
Vaataja õnneks lõpeb taoliste filmide vorpimine pärast Stalini surma ära. Juba 1950.aastate teisel poolel hakati dokumentaalfilmilt nõudma reaalsete probleemide vahetut käsitlemist. See oli vastukaaluks ohtratele instseneeringutele isikukultuseperioodil, mil filmi idee nõudis tegelikkuse "parandamist" või tollases kõnepruugis "elu lakeerimist". Siiski ei kadunud lõplikult ka väljamõeldud episoodidega stsenaariumid, mis esmalt vastavates kinoinstantsides kinnitati ja hiljem üles filmiti. Nii võisid nii ametnikud kui filmitegijad kindlad olla, et film ei sisalda soovimatuid üllatusi.

Hrushtshovi sulaperiood
Hrushtshovi-aegne sula tõi eesti filmimaailma uusi tuuli. 1967. aastal Montrealis toimuva EXPO tarbeks valmis Eesti Telefilmis vaatefilm "Must habe tahab teada", mis kujutas endast turismiklipi ja klantspildi vahelist reklaamtoodangut. Rahvariides näitsikud tantsisid Tallinna vanalinnas, hedonistliku rõõmuga demonstreeriti ööelu kohalikes baarides ning saunamõnusid paljaste piigadega. Kõige krooniks küsiti ekraanilt ka viktooriniküsimus "mitu tundi sõidab lennuk Tallinnast Montreali?". Kuid ei lennanud tollal Tallinnast ükski lennuk läände, Kanadast rääkimata.

Stagnaaeg: paigaltammuv paraad
1967 oli sulaperioodi viimane aasta, aastaga 1968 algas stagnatsiooniks nimetatud ajajärk.
Teravate kontrastide aeg sai mööda, paraaddookumentalistika rüütas end igavamasse vormi. Ekraanidele tulid vaatefilmid, mis näitasid vaatajale ilusaid pilte kodumaast ning niinimetatud publitsistlikud dokid, kus lahati valdavalt probleeme, mis olid tegelikult tähtsusetud. Need filmid on oma ajastu teosed ja hoolimata sellest, et tõde on neis ehk 10%, on nad oma ajastu vaimu parimad edasikandjad ja saavutavad omal veidral moel äraspidise autentsuse. Kollektiivne mälu pluss teatavate koodide lahtimurdmise oskus võivad vaatajale anda parima filmiajaloo tunni. Loo võib lõpetada tsitaadiga Milan Kundera raamatust "Olemise talumatu kergus":
"Marksismi professor seletas seal talle ja tema kaastudengitele järgmist sotsialistliku kunsti teesi: nõukogude ühiskond on jõudnud nii kaugele, et põhikonflikt ei seisne seal enam hea ja kurja vahel, vaid hea ja parema vahel.
/-/
Tõepoolest, nõukogude filmid, mis just sellel kõige julmemal perioodil ujutasid üle kõikide kommunistlike maade kinod, olid hingestatud uskumatust süütusest. Kõige suurem konflikt, mis võis toimuda kahe venelase vahel, oli arusaamatus armastuse vallas: mees arvas, et naine teda enam ei armasta, ja naine arvas mehest sedasama. Filmi lõpul langesid nad teineteisele kaela ja nende silmadest hakkas tilkuma õnnepisaraid."

Kristiina Davidjants on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi- ja videokunsti osakona, töötanud stsenaristi ja lavastajana mitmete dokumentaalfilmide juures, sh. Sergei Dovlatovit käsitlevas linateoses "Intiimne linn" (2003), mis osales mitmetel filmifestivaliel. 2003. a. valiti Davidjants Eesti parimaks filmiajakirjanikuks.