Jan Kaus: Võiksime rääkida ehk viimaste aastate täispikkadest mängufilmidest, mida arvuliselt pole Eestile tüüpiliselt palju. 2001. ja 2002. aastal valmis kokku neli säärast filmi: "Karu süda" ja "Head käed" 2001. a. ja "Agent Sinikael" ning "Nimed marmortahvlil" möödunud aastal. Tundub, et nende nelja filmi sees on tekkinud vastandus: ühelt poolt kaks "massifilmi" - "Head käed" ja "Nimed marmotahvlil", mida iseloomustavad suured ja lihtsad tunded ning suured ja lihtsad sümbolid, teisalt kaks "intellektuaalset" filmi, millel on keskmisest keerukam narratiiv ning mis on mõnevõrra mängulisem. On tekkinud justkui kaks paari, millest esimesed rõhuvad enam emotsioonidele, teised aga intellektile.

Andres Maimik: Säärases filmisootsiumis, kus valmib 1-2 täispikka mängufilmi aastas, on kõik üldistused võrdlemisi spekulatiivsed ja kahtlased. Siin jääb iga film ikkagi omanäoliseks: üks püüab olla suur ja rahvusülene, rõhudes lihtsustatud skeemidele ning mängides läbi Eesti rahva jaoks olulise epohhi Vabadussõja, püüdes saavutada võimalikult laia sotsiaalset kandepinda. Tegu on tõepoolest "massifilmiga", aga teine sinu poolt "massifilmiks" nimetatu ("Karu süda") oli küll kinodes samuti võrdlemisi edukas ja mängis samamoodi müütidel, ent need müüdid on tunduvalt esoteerilisemad, isegi intellektuaalsed. Mõneti oligi "Karu südame" massifilmiks muutumine üllatuslik, kuna seda peeti liiga rahvavõõraks. Filmipoliitiliselt kavandati "massifilmiks" aga just kassaedukuselt võrdlemisi nadiks jäänud "Head käed", mis minu meelest põhineb algselt rammusal külajandil, kuhu on muidugi erinevaid kihte veel peale laotud. Säärane "külajandi" skeem oleks jätkanud mõneti 1970ndatel valminud ning televisioonis igal aastal kohustuslikus programmis olevate "külakomöödiate" rida, mis on eestlase kollektiivses teadvuses väga tugevalt sees. Aga seekord see skeem mõningase üllatusena ei töötanud. Ses mõttes eksiti päris tugevalt, kui püüti kirjeldada seda, millised on Eestis "massifilmi" tekkeks vajalikud garantiid. Pastoraalne maa- ja külaelu kujutamine muutuvates oludes ei olnud siiski säärane kassamagnet, kui 1970ndatel vändatud rahvalikud naljalood. Neljas film, "Agent Sinikael", polnud samuti mitte niivõrd intellektuaalne mõtiskelu, kuivõrd sotsiaalkriitiline satiir. Ükski neist filmidest ei ole sündinud mõistuse ja filmikunsti abielust, kõik on n.-ö. "tunde pealt".

Jan Kaus: Te ütlesite, et mindi alt "massifilmi" garantiide iseloomustamisel. Kas sääraseid garantiisid Eestis üldse on või on kassaedukus väga suures osas siinses kultuuriruumis juhuse teha?

jan kaus

Andres Maimik: Üks asi, mis Eestis kindlasti mõjub, on jutud sellest, kui palju raha läks filmi valmistamiseks. "Karu südame" puhul, mida peeti liialt "targaks" filmiks, aga mis lõpuks kogus Eesti tingimustes vägagi korraliku vaatajahulga (üle 20 000), räägiti ju samamoodi enne filmi esilinastumist väga palju rahast. Ehk on tegu ikka veel mingi "vaese mehe kompleksiga", iga hinna eest suureks ja vägevaks pürgiva eestlasliku wannabega. "Nimed marmortahvlil" puhul oli oluliseks teguriks ka meedia suur tähelepanu, juba enne kinodesse jõudmist muudeti selle vaatamine teatud mõttes kohustuslikuks.

Jan Kaus: Mujal maailmas töötab päris hästi skeem, kus teatud nimed - kas rezhissööri, produtsendi või näitleja omad - tagavad ka vähemalt enam-vähem rahuldava kassamenu. Kas Eesti filmisootsiumi väiksus pole toonud kaasa olukorra, kus iga filmirezhissöör on kujunenud teatud "brändiks", mingiks kindlapiiriliseks märgiks? Kõik on väga hästi nähtav juba filmimisprotsessis ja retseptsioon on nii kriitikute kui publiku seas enne filmi esilinastust juba valmis.

Andres Maimik: Rezhissööri tuntus ja tema tulevaste filmide iseloomu ennustatavus võib, aga ei pruugi olla kassaedu kindlustajaks. Mõnel juhul on omamüüt tõepoolest äärmiselt tugev, aga teisalt on see "etteteadmine" hakanud ka filmile hoopis vastu töötama. Reklaam ja meediakära on Eesti-suguses võrdlemisi väikeses ühiskonnas väga tugev mõjutusvahend ning filmide vähesuse tõttu on meedia huvi igatäispika mängufilmi vastu suuremal või vähemal määral garanteeritud, tähelepanuta ei jää ükski film.

Jan Kaus: Seega on tugev võimalus, et kuigi tähelepanu pööratakse, on retseptsiooni mõju hoopis äraspidine?

andres maimik

Andres Maimik: Jah, kindlasti. Massifilmi tekkes on filmi eelkirjeldus väga oluline. "Agent Sinikaela", mis küll massifilmiks ei pürginudki, lootused suuremale kassaedule tõmmati maha kirjelduste poolt, et tegu on "noore mehe segase asjaga". Ka filmi nimetamine "jahedaks" ei ole kindlasti edukuse võti. Kuid jah - natuke massisõbralikum eelretseptsioon oleks juurde toonud ehk vaid paar tuhat kinokülastajat. Eestis on teatud tüüpi filmide jaoks oma kindel publikuarv olemas ja mäng vaadatavuse piiridega on suhteliselt piiratud. Ses mõttes on üllatusi vähe ning maailma mastaabis on need olematud.

Jaak Kilmi: Üks Eesti filmielu fenomene on võib-olla ka selles, et siinne filmisootsium ja kinopublik ei kannataks korraga kahte massifilmi välja. Alati tuleb säästa jõudu ühe filmi "massilisuse" jaoks, panna panused ühele kaardile, sest kahte publikumenukat lühikese aja jooksul on võimatu Eestis teha - vaatajaid ja piisavalt tähelepanu lihtsalt ei jätku.

Jan Kaus: Kui tunnistada, et üldistusi on Eesti filmide kohta väga raske teha, siis ometi - kas viimase kümnendi mängufilmid ei lase mingeid üldisemaid jooni tõmmata?

Andres Maimik: Kõige rohkem ilmselt hoopis Eesti filmi tuleviku kohta. Praegu on filmitootmine olnud võrdlemisi sporaadiline, aga nüüd soovib riik, kes Eestis on tegelikult peamine filmide rahastaja ehk tellija, teha filme kas ühele kindlale sihtgrupile (nt. lastefilmid) või suuri, kõiki publikutasandeid hõlmavaid nn "massifilme". Võib öelda, et Eestis hakkab "massifilmi" olemasolu sõltuma riiklikust tellimusest. "Eesti film peab olema eesti rahva seas populaarne" on ilmselt see põhimõte, mida järgima hakatakse. Kui veel 1990ndate keskel usuti nn "Taani mudelisse", kus ühe-kahe festivalidel maineka tipprezhissööri kiiluvees saavad ujuda ka teised filmitegijad, siis nüüd on raha vähesuse tõttu ja muudel põhjustel karmiks reaalsuseks see, et omamaisele publikule soovitakse pakkuda zhanrifilme n-ö polkast rockini. Ka filmitootmine ise amerikaniseerub, film peab olema tasuv ka Eesti tingimustes, mis on küll võrdlemisi utoopiline projekt. Film, ka "massifilm", on Eestis alati kahjumiga ettevõtmine, küsimus on ainult kahjumi suuruses.

jaak kilmi & jan kaus

Jaak Kilmi: Säärase tulevikuvisiooni üheks põhjuseks on tegelikult ka kino vähene populaarsus Eestis, mis pole 1990ndate aastate fenomen, vaid on alati nii olnud. Publik ei käi Eestis omamaiseid filme vaatamas samas kui mujal Euroopas on omamaised filmid pea alati kassaedukuse edetabelite tipus. Teatakse paari-kolme hittfilmi ja neid peamiselt televisiooni vahendusel. On loomulik, et Eesti filmi renomee on madal ka poliitikute silmis, kes otsustavad filmi rahastamise üle. Küsimus "Mis on Eesti kino?" on tavaline. Seetõttu tulebki toota suuri "rahvafilme", mida saaks tuua ettekäändeks riigile filmi toetamiseks. Maimiku mõte: Kui romaani puhul on juba 3000 suur trükiarv ning kõik on rahul, siis filmilt oodatakse ikka väga palju suuremaid publikuhulki.

Jan Kaus: Kuigi riik on peamine Eesti filmi rahastaja, siis rääkides Eesti massifilmi eripärast, torkab silma selle eripärane ja eelpool nimetatud kontekstis ootamatu suhe rahvuslike kliseedega. Võrreldes massifilmi etaloniks olevate Hollywoodi filmidega, kus toodetakse sageli ja pidevalt rahvustunnet (nt. "Pearl Harbor"), on Eesti menufilmides aga kõiksugu rahvuslike iseloomujoonte käsitlemine käinud läbi iroonia, läbi mõnes mõttes tühistava prisma. Rahvustunde konstrueerimise asemel on esmalt selle dekonstrueerimine. "Nimed marmortahvlil" oligi ehk esimene film, mis tegeles patriotismi problemaatikaga siiralt ja positiivselt. Pigem on ikka narrimine ja anarhia.

Andres Maimik: Üks-ühene rahvuslikkuse rõhutamine ongi minu meelest natuke vanamoodne, rahvuslik identiteet ei ole minu jaoks eriline märk. Säärase rahvustunde puhangu aeg nagu 1980ndate lõpul-1990ndate alguses võinuks minu arvates juba möödas olla, aga "Nimed marmortahvlil" menu tõestab ootamatult vastupidist. Müüdi ja muinasjutu struktuurist tõukuv film oli oodatult menukas. Aga ma ei usu, et teised Eesti filmid nüüd ühe eduka "massifilmi" kiiluvees publikumenukamad oleksid. Huvi filmi vastu on ikkagi madal, ja see lõikab jalad alt ka vähegi pretensioonikama "massifilmi" tekkimisel.