Milline roll on hõimuteadvusel Eesti kultuuris? Ühelt poolt on tänapäeva Eestis olemas ka lausa nende küsimustega tegelevad organisatsioonid (vt www.suri.ee), lisaks sugulasrahvaste pärimust kasutav professionaalne süvakultuur.
Teisalt on põhjust küsida, kui vajalikud on rahvusromantilised müüdid ajastul, mil kõige suurimad soome-ugri rahvad eestlased, soomlased ja ungarlased on muutunud riiki kandvateks ja moodsal ajal suuresti urbaniseerunud rahvasteks, samas kui Volga ääres elavate mari ja udmurdi sugulasrahvaste elulaad on ikka veel valdavalt põllumajanduslik ja nende identiteetki kogunenud külakeskkonna ümber ning neist põhja pool elavate komide ning Lääne-Siberi väikeste sugulaste side maa ja traditsioonidega leiab iga päev kinnitust küttimise ja kalastamise kaudu. Mis meid seob? Mida oleks meil õppida?
Sellest räägivad eesti keeleteadlane ja hõimuliikumise juhte Mart Meri, pärimusmuusik ja singer-songwriter Jaak Johanson ning Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse juhataja, udmurdi rahvusest Konstantin Zamjatin.

Mart Meri: "Võttes aluseks hõimuteadvuse mõiste, siis mida see ikkagi tähendab? Mida see tähendab eestlasele? Mida see tähendab udmurdile? Mis kihistusi ta endas sisaldab?"

mart meri

Konstantin Zamjatin: "Hõimuteadvuse mõistest ei saa rääkida, käsitlemata põlisuse mõistet - need kaks nähtust kuuluvad kahtlemata kokku. Pidades üht või teist rahvast põliseks, pole oluline, kas tegu on näiteks põhjarahvaga nagu handid ja mansid või Volga-rahvaga nagu udmurdid ja marid. Oluline on pigem kolonialismi pärand, mille tulemusena udmurdid ja marid on suuresti kaotanud oma põlisuse, sest nad ei ela enam traditsioonilisel viisil. Sellele vaatamata on mõlema näol siiski tegu soome-ugri hõimurahvastega, keda käsitledes ei saa mööda hõimuteadvuse mõistest."

Mart Meri: "Leian, et selline vahetegemine ei ole oluline. Ühele inimesele endale on ühtemoodi tähtis nii see, kui tema elutegevuse põhiosaks on traditsiooniline küttimine ja kalastamine või see, kui ta tegeleb hoopis põllumajandusega."

Konstantin Zamjatin: "Siis võiksimegi öelda, et hõimuteadvuse seisukohalt on tähtis selle suhtelisus. Nimelt vajab see teadvus elujõulisena püsimiseks kedagi teist, kellega end võrrelda. Nii oleks linna ja maa erinevus üks moment. Eestlastele oli see tähtis varem, kuid näiteks pole linna ja maa kultuurilis-rahvuslik erinevuses oma tähtsust udmurtide jaoks kaotanud tänini ning on huvitav jälgida, kuidas nendes suhetes tänapäeval muutused toimuvad - kuidas linn tuleb külasse ja kuidas küla tuleb linna.
Need muutused on muidugi väga visad, sest udmurdi identiteet põhineb tänini vähem sellisel romantismiajal tekkinud idealistlikul rahvuslikul identiteedil. Palju olulisem ja lähedasem on hoopis defineerimatu "meie", mille ümber omakorda asub tuttav, kuid juba veidi kaugem kultuuriring, milleks udmurdile on vene kultuur ning omakorda kaugemal toimib identiteedi tugevdaja ja piiritõmbajana võõraks peetav tatari kultuur. Kõik muu ja päris tundmatu on muu maailma kultuur.
Seejuures on oluline rõhutada muidugi ühte universaalset aspekti, mis aga samas eestlasi ja udmurte liidab. Selleks on tsivilisatsioonide piiril olemine. Eestis on selleks piiriks eesti luterlus ja vene õigeusk, Udmurtias udmurtide ja venelaste õigeusk ning tatarlaste islam. Mulle näib, et rahvuse projekt on teostatav just olukorras, kus sellised piirid eksisteerivad."

Mart Meri: "Nii et erinevuse tunnistamine, Teise võimalikult selge kujutamine on see, mis annab rahvale iseolemise tahte, tahte olla ise?"

Konstantin Zamjatin: "Jah, ja samas aitab see ka meil endil mõista neid geograafiliselt lähedal elavaid võõraid, sest vastandamine peab ikkagi toimuma võrdlemisi teadlikult, reaalselt eksisteerivalt pinnalt."

Mart Meri: "Kuidas vaatavad udmurdid Eesti, Soome ja Ungari peale? Mis suhe on sellega?"

Konstantin Zamjatin: "Siin lisandub sellele ülal visandatud enesekuvandile pan-soome-ugri element, mis on paratamatult eliidi jaoks oluline nähtus, mingi ideelis-idealistlik projekt, mis ei ole igapäevaelus teostatav. Teisalt omab ta siiski väljundit ja tähtsust udmurtide jaoks, olles omalaadseks toeks meie identiteedile - leian, et see peakski soome-ugri liikumise eesmärk olema. Iga rahvusliku ettevõtmise eesmärk ongi oma rahvusliku identiteedi tugevdamine ja kui hõimuliikumine sellele kaasa aitab, on hea."

konstantin zamyatin

Mart Meri: "Mulle meenub seik ühelt reisilt Handimaale. Raiusin seal nimelt puid ja olin sunnitud seda tegema ilma puupakuta - seda nad ei tunne. Panin halu sambla peale ja raiusin. Juhuslikult läks aga nii, et ma ei löönud väga kõvasti, kirvetera ei lõhestanud pakku lõpuni ja maapinnani välja ta ei ulatunud. Sealsamas lähedal istusid kändude peal handi mehed ja piilusid mind, kuni ma puud ära raiusin. Järgmisel hommikul kuulsin, et nad olid sellest isekeskis rääkinud ja öelnud, et see on tõesti oma inimene - ta ei puudutanud kirveteraga kordagi maapinda. See on hantidele väga oluline, et mitte lüüa haava maa sisse. Mis nähtus see oli siis, et nad mind tõesti omaks pidasid?"

Konstantin Zamjatin: "See on juba teine tase, mis sai võimalikuks seetõttu, et sa läksid ise sinna. Neid kontakte on aga kahjuks väga vähe ja nii ongi selline hõimuvendluse liikumine suuresti inimeste mõtetes, vähem tegudes toimiv nähtus. See on ka üks põhjus, miks julgen seda eliidi projektiks nimetada - ta ei leia enamasti sellist igapäevaelulist väljendust, nagu õnnestus sul."

Mart Meri: "Võib-olla küll. Aga rääkides vastandumisest kui identiteeti tugevdavast alusest, siis olulised on ka ühe kultuuri sees toimuvad vastandumised. Eestis oli selliseks varem linna ja maa vastandus, mis nüüdseks on oma aktuaalsuse kaotanud. Kellele hakatakse ennast nüüd vastandama?"

Konstantin Zamjatin: "Jah, me peame endalt küsima, kes on tänapäeval see Teine - tänapäeva valdavalt linnakultuuris toimuvad teised reeglid, kui maal."

Mart Meri: "Kahtlemata. Aga see näitab meile, et hõimuteadvus on väga hõre. Ta ei ole midagi universaalset, vaid toetub nii konkreetsetele tegevustele kui konkreetsetele alustele. Kui mõni sellistest tegevustest lõpeb, siis hõimuteadvus nõrgeneb. Teda on kergem nõrgendada kui tugevdada, sest ta on ikkagi kunstlik, eliidi ettevõtmine!
Toome või näite eestlaste ja soomlaste sugulustundest, mille näol on ikkagi tegu õpitud arusaamaga. Kui mõni eestlane või soomlane tahab näida haritu ja teadlikuna, siis ta ütleb küll, et meie rahvaste vahel on midagi sügavamat. Aga samas ei peagi selline tunne tingimata ehe olema, pole vajagi teeselda, et see on loomulik, sest ka kunstlikud asjad muutuvad arengu käigus reaalsusteks. Kui ikka piisav hulk inimesi ütleb, et meie kahe rahva vahel on midagi ühist, siis järelikult ongi."

jaak johanson

Jaak Johanson: "Loomulikkuse ja kunstlikkuse küsimus on muidugi keeruline. Näiteks näen ma, et Veljo Tormis väga siiralt on püüdnud oma loominguga osutada millelegi, toetada mingeid väärtuseid, ent samas on mul ka tunne, et temast sõltumata juhtub sageli hoopis midagi muud. Selle asemel, et inimesed märkaksid väikeste läänemeresoome rahvaste muusikat ja kultuuri, ta ei ole saanud neid oma tegevusega aidata, ega midagi arusaadavamaks teha, vaid viinud selle hoopis uuele, kummalisemale, abstraktsemale tasemele. Loomuliku asja asemel märgatakse abstraktsiooni uut taset. See viib omakorda identiteetide kaubaks tegemise ja varastamise teema juurde "

Konstantin Zamjatin: "Võib-olla olekski huvitav vaadata, milliseid võimalusi hõimuteadvusele pakuvad erinevad kunstiz˙anrid. Käisin siin mõni aeg tagasi esimest korda vaatamas mari balletti. See oli küll huvitav, aga mari balletiks mina seda ei nimetaks. Jah, kasutati mõningaid mari rahvatantsu elemente, mis pidid seda rahvuslikuks tegema ja mul vajutas see ka mingile nupule hinges. Teisalt jäi aga kripeldama tunne, et tegu on folkloori kasutamisega harjumatus kontekstis. Saab seda ikka saavutuseks lugeda?
Tänapäevases rahvusvahelises konkurentsis peaks iga kultuur püüdma leida selle z˙anri, milles ta on kõige tugevam on. Tuleks ka hõimuteadvust tugevdada just selle z˙anri kaudu, kus ta kõige tugevam on. Võib-olla me ei ole seda z˙anri iseenda jaoks veel üldse avastanudki?"

Mart Mets: "Mari moderntantsu suudaksin ma ette kujutada küll..."

Konstantin Zamjatin: "Probleem ongi selles, et kultuuris on alati jagunemine nähtavaks ja esitatavaks pooleks ning tunnetuslikuks, millest on raske rääkida. On selge, et esimene tase on ekstensiivsem, sellest vähemalt saab rääkida. Teine osa on tegelikult küsimus selle järele, kuidas looming sünnib. Siin ei pea ega saa mingeid tingimusi tekitada."

Jaak Johanson: "Loomulikult võluvad just elavad asjad. Rääkides näiteks muusikast, siis mind on alati võlunud see, kui olen saanud tajuda, et muusika taga on mingi kogukond, kellel on omavahel tore olla. Sellel printsiibil võlub nii blues, 60ndate folk, nii iiri kui bretooni muusika, sest neist on tajuda kogukonna energiat, mida võib ka nimetada hõimuteadvuseks. See ei allu mingitele turumajandusühiskonna jäikadele reeglitele, vaid on sellest täiesti väljas, täiesti mujal. Ta seostub väga tugevalt Elu enesega, vastandudes surnud olemisele. Selles mõttes on vajalik pöörduda aeg-ajalt mineviku poole, sest meie elutempo on muutunud nii kiireks, et see elus oluliste seoste tajumine läheb meil muudkui meelest ära ja me ei oska seda enam kuskilt mujalt leida kui minevikust. Sealt oskame ehk uuesti õppida elus olemist."

Konstantin Zamjatin: "Võib-olla on ajalukku pöördumise põhjuseks lisaks igal ajal aktuaalsele igatsusele millegi muu järele ka soov suures maailmas kindlustunnet leida. Ikka on üksikinimene tunnetanud, et on mingi suur ja keeruline maailm, mille kõrval on palju tuttavam ja väiksem oma küla, oma põllu ja selle sees ja ümber olev oma mõtestatud ja arusaadav maailm. See ei ole muutunud ka täna - nt. kui vaatame internetti, siis sealgi oleme mingi ala endale ära kaardistanud, tunneme seal mingit kindlat hulka kodulehti kõikidest miljonitest ja kasutame ka mingit kindlat hulka. Võib-olla kuulub ka hõimuteadvus ühe sellise orienteerumiskriteeriumi hulka, et kui inimesel on mingi kriis, siis saab ta valikute tegemisel toetuda mh. ka hõimutundele, mis võib inimest vaimustada, aidata."

Jaak Johanson: "Mulle tundub ikkagi, et hõimutundes on palju inimkätega loodut. Näiteks tundub mulle, et enamik Eestis Viljandi Kultuuriakadeemia kaudu pärimusmuusika poole pöördunuid on teinud seda muusikalise emakeele mõttes suure ringiga. Enamjaolt on tuldud maailmas läbilöönud iiri või ka skandinaavia rahvamuusika veetluse kaudu ning alles hiljem on hakatud otsima sarnaseid asju omas kodus, neid asju, mis peaksid justkui südame- või hingelähedased olema. Selles mõttes näiteks instinktiivset muusikalist äratundmist nagu ei ole."

Konstantin Zamjatin: "Aga kui võtame näiteks "Kalevala"-laulu, siis kõlab sellest küll midagi mingil määral oma vastu."

Jaak Johanson: "Mulle tundub hoopis vastupidi - kui tänane eestlane mingit "Kalevala"-laulu vana arhiivilindistust kuulab, siis on see tema jaoks kauge nagu mõne Aafrika rahva laul, viimane on võib-olla reggae, räpi ja hiphopi kaudu praegu isegi lähedasemaks muutunud."

Mart Meri: "Kunstlik või mittekunstlik, on siiski selge, et huvitumine sugulasrahvastest ja nende kultuurist nõuab teatud impulssi. Nii näiteks ärkas minu hõimuteadvus ärkas suure pauguga seoses "Hellero" muusikaga. See oli kooliajal, kui minu isa võttis mind rahvaluule päevale Elva koolimajja kaasa. Tegelikult pidi meil kodus see hõimuteadvus tol ajal ju hõljuma, isa oli tol ajal ühe filmi Siberi sugulasrahvaste elust ja kommetest selleks ajaks juba teinud, kodus oli ka lademetes ekspeditsioonifotosid. Aga kõik see jäi võõraks. Alles siis, kui "Hellero" seal Elva kooliaulas hakkas laulma, tundsid, kui võimas see oli."

Konstantin Zamjatin: "Nojah, kellelegi võib tugev impulss olla nt. "Rammstein". Aga kas on mõtet rääkida muusikas vormilistest sarnasustest, võib-olla on palju olulisem hoopis mingi muusika mõtteline ühisomadus?"

Mart Meri: "Tõepoolest, võib-olla on mõtet minna veelgi sügavamale. Kõige ürgsemaks nähtuseks oleks sel juhul ökoloogiliselt teadlik suhe loodusega, mida aga linnakultuur nõrgestab. Hõimuteadvuse üks oluline element olekski loodusliku keskkonna loomulikuks inimümbruseks pidamine, kus inimene toimetab sümbioosis loodusega. Selles näen väga võimast potentsiaali, sest ka globaalselt on hakatud mõistma, et tööstusrevolutsiooni järel oleks vaja tsivilisatsioonil leida rahulikum voolusäng. Soome-ugrilaste kogemus kooselust loodusega kuluks vast ära - eriti selgelt väljendub see muidugi põhjarahvaste juures, kes peavad väga ettevaatlikult oma keskkonnaga ümber käima ja ökoloogilist tasakaalu säilitama, et ise mitte hukkuda. Selles näeksin vast hõimuteadvuse etnofuturistlikku eesmärki."

Konstantin Zamjatin: "Tänapäeval toimub muidugi elav diskussioon nn. indigenous knowledge'i - moderniseerumise käigus suure osa maailma poolt unustatud, kuid veel kuskil elava teadmise - ümber. Kas soome-ugrilastel on aga midagi pakkuda, mida moodne maailm kasutada saaks? Näiteks tunneb udmurdi keel hobuse värvi nimetamiseks kümneid sõnu - on sellel mingi sõnum moodsale maailmale või on see hoopis kohmakaks takistuseks adapteerumisel kaasajaga?
Mis puudutab nüüd aga oskust elada kooskõlas loodusega ja katseid seda muule maailmale arusaadavas keeles selgitada, siis kasutaksin siinkohal Põhja-Ameerika põliselanikelt laenatud holy homeland'i ideed, mida on kasutatud argumenteerides, miks mingi maatükk on neile oluline. Vastuseks ongi, et esivanemad on sinna maetud või on esivanemad seda maad harinud. Ka selline mõttekäik on jällegi kokkulepe inimeste vahel, ta on kultuurinähtus. Tal on mingi koha pealt ratsionaalne alus, aga üldiselt põhineb ta traditsioonilisel elutunnetusel, mille taha antud kultuuri tundev või ka seda austada tahtev võõras ei küsi, ta lihtsalt respekteerib asjaolu, et nii on alati olnud.
Aga tegelikult vajaksid kõik need teemad veel põhjalikku üle- ja järelemõtlemist..."