Eesti usuline maastik on omapärane ja erineb üsna selgelt kristlike riikide omast. 2000. a. rahvaloenduse andmetel tunnistas kõigest 25% Eesti elanikest mingit usku ja kuulus usuühingutesse. Seega võib eestlasi nimetada ilmalikuks rahvaks.

Eestlaste ilmalikkusel on ajaloolised põhjused. Eesti ristiusustamine XIII sajandil toimus Saksa Ordu ja Taani kuningriigi jõhkra sõjalise ekspansiooni toel, milles eestlased kandsid suuri inimkaotusi. Rahva teadvusesse kinnistus sajanditeks teadmine, et ristiusk on toodud "tule ja mõõgaga".

Järgnevatel sajanditel surusid vallutajad põlisrahva uskumusi ja tavasid maha nii klerikaalsete ja administratiivsete kui ka sõjaliste vahenditega. Sellest hoolimata oli Eesti oma loodususk veel XIX sajandi lõpus üsna elav. Üle terve maa leidus pühi salusid, kive, allikaid ja puid, kus käidi salaja ohverdamas ja palvetamas.

Eestlaste traditsiooniline, sh ka religioosne maailmatunnetus on looduskeskne ja praktiline. Seetõttu on eestlane üsna skeptiline vaimsete õpetuste suhtes, mis ei lähtu kogetavast tegelikkusest. Kristlik õpetus on orienteeritud teisele reaalsusele (pattude andeksandmine, lunastus, taevane elu ja põrgu). On ilmne, et neil maailmavaadetel pole palju haakumispunkte.

Eesti elanikkonna uskliku vähemuse hulgas on omausulised omakorda vähemus - 2000. a. rahvaloenduse andmetel on siin 1058 taara- ja maausulist. Omausulistel on siiski ka laiem ühiskondlik kandepind. 2002. a. korraldatud avaliku arvamuse uuringu kohaselt peab kõikidest uskudest esmajoones taara- või maausku südamelähedaseks 11 % Eesti elanikkonnast.

Taarausk
Kümme aastat peale Eesti iseseisvumist - aastal 1928 - kogunes seltskond haritlasi, keda ühendas soov luua Eesti oma usk. Leiti, et riiklik iseseisvus on rahvuse jaoks vaid vahend vaimse iseseisvuse saavutamiseks ja kaitseks. Rahvuse vaimsus ja kultuur ei saa aga toetuda võõrale usule - kristlusele. Oldi veendunud, et usk ei tohi olla dogmaatiline, vaid see peab arenema koos rahvaga ja olema kooskõlas teaduse uusimate avastustega. Jagati tollal üldtunnustatud kultuuriimperialistlikku seisukohta, et teatud rahvad ja usud on rohkem arenenud, kui muud. Propageeriti teooriat, et arenematutel rahvastel on arenematud jumalad kui vähemarenenud rahvastel.

ahto kaasik "hiiepuu"

Seltskonna liikmed olid saanud hariduse Saksa ja Vene kõrgkoolides ja neid iseloomustas nii skeptilisus kristluse kui ka võõristus Eesti pärimuskultuuri suhtes. Usuti, et Eesti muinasusk on okupatsioonisajandite jooksul hävitatud ja sellest on kaasaega jõudnud vaid barbaarsed riismed. Näiteks läänemeresoomlaste tavandile iseloomulikule regilaulule eelistati reeglina kristlikku päritolu, seega võõrapärast koorilaulu ning pärimuslikele tavadele rahvusromantiliste stsenaariumidega moodsaid rituaale.

Vaimulike tähistamiseks loodi uued terminid asko (sõnast askus - nõidus, lumm) ja hiislar (sõnast hiis - püha salu, pühapaik laiemas mõttes) ning usuliseks sümboliks medaljon tõlet (sõna moodustub eestikeelsetest sõnadest: tõde, elu, tee ning märk ise kujutab endast tillukest hõbedast medaljoni, millel lainelised ääred, keskel asuva tee taustal kuldne leek). Eesti haldjate ja jumalate hulgast valiti välja üks - Taara - ning uus, rahvuslik ja monoteistlik usk oli sündinud. Taarausuliste religioosne praktika oli kasin. Laulust, loitsust ja kandlemängust koosnevate rituaalidega pühitseti kogudusse vastuvõtmist, abiellumist, lahkunu ärasaatmist teise ilma ning muid pidulikke sündmusi. Kuna usu ainujumalat samastati absoluudiga, siis peeti tema poole palvetamist mõttetuks. Sellest olulisemaks peeti eneseusku, mida väljendab taarausu peamiseid loitse: "Mina usun homsesse päeva. Mina usun, et homne päev on parem tänasest. Mina usun, et homne päev on parem tänasest, kui ma selleks kaasa aitan. Taara avitab!"

1933. a. asutati esimene taarausuline organisatsioon Tallinna Hiis. 1940. aastaks oli taarausuliste arv kasvanud paari tuhandeni. Järgnevate Saksa ja Vene okupatsioonide ajal taarausulised organisatsioonid keelustati ja suur osa nende liikmetest mõrvati.

Hääbuvale taarausule on tänapäeval tekkinud new age-ilmeline sekt, mis nimetab end samuti taarausuliseks. Algne monoteism on asendatud panteoniga, kuid võõristus pärimuskultuuri suhtes on säilinud.

Maausk
Tegelikult on ka eestlaste tänane ilmalikkus üsnagi loodususuilmeline. Üleüldiselt järgitakse mitmeid muistseid kombeid - näiteks põletatakse jaanituld, peetakse hingedeaega, käiakse enne pühi saunas. Muidu umbusklikud ja pragmaatilised eestlased on varmad usaldama oma tervise ja saatuse ravitsejate ja tarkade hoolde. Eestlaste kaasaegses kombestikus on kindel koht toimingutel, mis oma olemuselt on ohverdused: abiellujad seovad kurepesadega puudele ja postidele linte ja allikatesse heidetakse münte. Loodususu põhjal on tekkinud ka uusi tavasid. Jõululaupäeva õhtul, mis Eesti rahvakalendris tähistab vana-aastat ja hingedeaja lõppu, säravad Eesti kalmistud küünlatules. Üldjuhul ei osata seda kõike seostada religioossusega. Survesajandite jooksul on eestlastes kinnistunud arusaam, et usk(likkus) võrdub kristlusega.

Kui maausulistele öeldakse, et maausk pole religioon, siis nad tavaliselt nõustuvad sellega, lisades, et maausk on midagi enamat kui religioon. Maausk on meie rahva keel, laulud, tavad, uskumused, arhetüübid ja kultuur. Maausk on tuhandete aastate pikkune pärimuslik side, mis seob meid meie maaga.

Et maausku paremini mõista, peaks teadma, et sõna maa on eesti keeles semantiliselt väga rikkalik. Maa tähendab Maaema ehk planeeti Maa, maapinda, maismaad, haritavat maad ja mulda. Samuti riiki, linna vastandit või nimetäiendina Eesti maakonda. Kuid eelkõige tähendab maa põlisrahva, eesti rahva oma maad või riiki. Niisiis, eestlane on nimetanud end maarahvaks, oma maad Maavallaks ja oma pärimuslikku loodususku maausuks.

Maausk kuulub ühte perre teiste soome-ugri rahvaste loodususkudega. Nagu loodususule kohane, on maausk eelkõige suuline traditsioon, mida antakse edasi juttude, kõnekäändude, vanasõnade, laulude ja vaikivate hoiakutega, mida ei ole kunagi nõnda loodud nagu on loodud näiteks islam või kristlus. Maausus pole pühamehi, dogmasid ega pühakirju. Maausk on kultuuriliselt järjepidev kooskõla maarahva ja tema elukeskkonna vahel. Maausk on sündinud siinsamas Eestis ja on sadade ning tuhandete aastate jooksul kasvanud ning arenenud koos eesti rahvaga. Lihtsustatult on maausk ellujäämisõpetus, mis on aidanud paiksel rahval ja selle üksikul liikmel ellu jääda ning elada tasakaalus iseenda, looduse vägede ja teiste inimestega.

Usu maailmatunnetuslik põhi leiab väljenduse eesti keeles, kus pole soo- ega tulevikuvorme. Seetõttu puudub maausus vastandlik polaarsus ning absoluutne headus ja kurjus. Maausu tunnetuslik rõhk on suunatud minevikule ja olevikule. Tehtut ei saa kunagi olematuks muuta ja kellegi vastutust tehtu eest ei saa tühistada.

Aeg
Maarahvas ei karda surnuid ega vastanda siin- ja sealpoolsust. Vastupidi, elavad ja surnud hoiavad kokku ning selles peitub suur jõud. Septembri lõpust jõuludeni viibivad surnud omaste hinged kodus. Seda aega nimetatakse hingedeajaks ja see on püha. Hingi oodatakse rõõmsa ootusärevusega. Nende tulekuks koristatakse kodud, valmistatakse piduroad ja köetakse saun. Sama tehakse hingedeaja lõpus, kui hinged tagasi teispoolsusse saadetakse. Ka need eestlased, kes ei tunnista maa- või mõnda muud usku, panevad üldjuhul 2. novembri, hingedepäeva õhtul akna peale küünla, et kadunud leiaksid sel päeval tee koju.

Nagu maausk üldse, nii on ka eesti rahvakalender pidevas tundlikus dialoogis loodusega. Suurejooneliselt tähistatakse jõule (talvine pööriaeg ja uusaasta), leedopäeva (suvine pööriaeg), muna- ja suvistepühi (kevade algus), kasupäeva (saagikoristuse lõpp ja talvepoolaasta algus) jt fenoloogilise tsükliga seotud tähtpäevi. Ajatsükleid kujutatakse seejuures ringikujulistena. Nii looduse ajastajaring, kui inimese eluring teed kulgevad ajaringis.

Taarausulised arvestavad aega Eesti Vabariigi väljakuulutamisest 1918. a. Seega on taarausulistel praegu aasta 85.

Maausuliste ajaarvamise algus on seostatav nn Billingeni katastroofiga, mil Balti jääpaisjärv murdis välja Atlandi ookeani. Piirkonna veetase alanes aastaga kümneid meetreid ja koos sellega vabanes vee alt suur osa praeguse Eesti alast ja Eesti ajalugu kui selline sai üldse võimalikuks. Seetõttu nimetavad maausulised geoloogiliselt fikseeritud sündmust poeetiliselt "maa sünniks" ja sellise ajaarvestamise järgi algab kristliku 2003. aasta 25. detsembril maausulistel 10217. aasta.

Sakraalsus ja organisatsioon
Maausus puudub traditsiooniliselt vahe ilmaliku ja religioosse vahel. Elu sügavamat ja varjatud poolt ei otsita väljaspool argist. Argine ja püha on põimunud. Lisaks on maausus palju intiimseid sakraalseid valdkondi, mis puudutavad vaid üksikisikut või kitsamat gruppi. Seetõttu on maausuliste jaoks perekond, sugukond, küla, kihelkond, maakond ja Maavald ühtlasi religioossed üksused.

Et säilitada oma maailmavaadet ja tavasid tänases multireligioosses ühiskonnas, kus identiteete ja mõttesuundi on palju, on asutatud usuorganisatsioonid, mis koonduvad omakorda Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kotta. Maavalla Koja üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks on kujunenud maausuliste esindamine suhetes riigi ja avalikkusega. Koda on korraldanud põliste pühapaikade (hiied, pühad puud, allikad ja kivid) kaitset, maausuliste tavade legaliseerimist ja protesteerinud kohustusliku kristliku religiooniõpetuse sisseviimise vastu riiklikesse koolidesse. Mittekristlaste huvide esindamiseks asutas Koda 2001. a. eesti muhameedlasi, juudiusulisi, budiste, bahaisid ja krisnaiite ühendava ümarlaua.

Ahto Kaasik
Maavalla Koja kirjutaja