Organisatsioon

Eesti Instituut täna
 

Instituudis töötab põhikohaga 12 inimest, kes on ametis kas Tallinna peamajas või instituudi välisesindustes Helsingis (asutatud 1995) ja Budapestis (asutatud 1998).  Väljaspool Eestit töötab 14 eesti keele ja kultuuri lektorit ning õpetajat.

Instituudi sisulises töös osaleb arvukalt oma ala väljapaistvaid inimesi tekstide autoritena, toimetajatena, toimetuskolleegiumide liikmetena, kujundajatena või infotehnoloogiliste rakenduste loojatena.

Kodanikualgatusliku ühendusena toimiva Eesti Instituudi tegevuse aluseks on põhikiri. Instituudi tööd suunab liikmete üldkogu ning kolmeks aastaks valitav juhatus. Augustis 2010 valitud juhatusse kuuluvad Kaja Tael (esimees), Andre Help, Toomas Liivamägi, Lore Listra, Mart Meri ja Karel Zova.

Nõuandva koguna tegutseb instituudi juures nõukoda, kuhu seisuga 1. juuni 2011 kuuluvad kultuuriminister Rein Lang (ex officio), Maria Alajõe, Mati Heidmets, Tiina Kaalep, Heiki Loot, Ülle Madise, Urmas Reinsalu, Urmas Sutrop, Kaarel Tarand, Küllike Tohver ja Piret Õunapuu.

Eesti Instituut saab oma tegevuseks toetust  riigieelarvest Kultuuriministeeriumi vahendusel. Sellele lisandub konkreetsete ettevõtmiste tarvis erinevatest allikatest laekuv sihtrahastus. Eesti tutvustamisel välismaal on Eesti Instituudi pikaajalisemaid partnereid välisministeerium. Eesti keele ja kultuuri välisõpet korraldatakse tihedas koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.

Eesti Instituut on Euroopa Liidu rahvuslike kultuuriinstituutide koostöövõrgustiku EUNIC liige.

Eesti Instituudi ajalugu
 

Eesti Instituudi rajamine kodanikualgatusena 1980. aastate lõpul tulenes eestlaste praktilisest vajadusest sõlmida püsivaid rahvusvahelisi kontakte, mis ei oleks enam nõukogude võimu kontrolli all. Suvel 1988 Lennart Meri koostatud kava järgi pidi instituudi ülesandeks saama püsivate kultuuri- ja haridusalaste välissuhete arendamine ja Eesti tutvustamine välismaal. 4. oktoobril 1988 otsustas Eesti iseseisvuse taastamist taotlev loomeliitude kultuurinõukogu asutada Eesti Instituudi. Et ametlik tegevusluba saadi alles aprillis 1989, toimis instituut esimesel poolaastal tänu vabatahtlikule tööle ja Eesti sõprade toetusele.

Esimestel tegevusaastatel täitis Eesti Instituut mõneti ka varivälisministeeriumi ja tulevaste Eesti diplomaatide kasvulava rolli. Eesti Instituudi info- või kultuuripunktid tegutsesid mitmel pool Lääne-Euroopas ja Skandinaavias, nii mõnestki neist kasvas dipolomaatiliste suhete taastamise käigus välja Eesti Vabariigi saatkond. Peatselt paigutusid asjad oma loomulikele kohtadele – instituut keskendus Eesti teabe ja kultuuri vahendamisele ning muutus riigi toel ja tunnustusel oluliseks kultuuridiplomaatia teostajaks.