 |
Eesti kagunurgas, Vene piiri lähedal ja osalt selle taga asuvat Setumaad (omanimi: seto) peetakse yheks harvaks paigaks sel maal, kus arhailise kultuuri elemendid tänaseni säilinud on. Asustus oli seal tihe ja talupoeglik - maa-ala täidavad väiksed, praeguseks tihti hääbunud kylad, leidub mõni alevik, selle kandi ainus linn Petseri asub vene poolel. Kahe kultuuri piiralana on Setomaa olnud omapäi ja kummalist rada arenenud kant, mille keelelis-kultuurilised erinevused nii Eesti kui Venemaaga on järsud. Erinevalt eestlastest on setod vormiliselt õigeusklikud, kuid nende ilmavaates leidub paralleelselt vanu paganlikke jooni. Seto rahvakunstil oli siit tulenevalt nii funktsionaalne kui religioosne-maagiline tahk.
|
|
Olmelisel poolel oli naiste yhine kodune käsitöö (istjatsed), pruutidel veimevaka valmistamine (3-päevane seto pulm oli kombeist kyllastatud performance) ja abielunaistel setoliku comme il faut säilitamine elulise tähtsusega. See tuli nii neil kui ehteseppadest meestel väga kunstipäraselt välja. Naiste rikkalikud hõbeehted (helmekõrd, hõppõ, tsäposka), suured sõled, abielunaiste peakatte (linik) kirevad lintkaunistused, seto kultuuri kahes põhivärvis - punases ja valges - aplitseeritud särgikäised (varasema geomeetrilise ornamendi asendas neil hiljem taimne), puusarätid, vööd ja muud pisiasjad teevad neist kõndivad kunstiteosed, mis toimivad löövalt veel tänases meediaski. Mehed korvasid vähem atraktiivset välimust oskusliku käsitöö ja kauplemisandega. Elu reguleeris lokaalsete lisanditega kirikukalender. Omapärase, tugevalt varieeruva arhitektuuriga kylakabeleid (tsässon) on praeguseks säilinud 80 ringis, ning neis ja nende ymber toimetatud riitused olid rahvakristlikult vabad ja pyhalikud. Seto kodudes leidus alati kyynla, ikooni ja ikoonilinaga nurgake (pyhäsenulk), või puunikerdustega ikoonikapp (kibot). Paganluse poolelt võib mainida viljakusmaagiaga seotud, hilisematel aegadel kiriku taunimise tõttu poolsalaja toimetatud Peko- jumaluse kultust ja kylapidusid (kirmas), kus kummaliste laulumängude, eetri tarbimise jt. idiosynkraasiate tõttu sisaldus tugev performatiivne element. Kunstilises mõttes ongi tänasele päevale tugevama impulsi andnud just paganlik pool - tegeldakse arhailise puu- ja käsitööga. Noorte meeste käes valmivad Peko-kujud, majakyynla alused, isepärased väravad kinniehitatud hoovidele, kahekordsed rõduga (tõra) aidad, laastukatused, puust majapidamisriistad ja muidugi kaunistatud, vastupidav keraamika, mille järgi vankritel rändavaid, savinõusid myytavaid kaupmehi kunagi "potisetodeks" kutsuti. Kunagised setod said lisaks linakasvatusele olulise osa elatisest turgudel kaubeldes. Rahvakunsti kui myygiartikli turustamine on Setomaal praegugi hoogustumas. Põhiliselt kudumitele spetsialiseerunud naiste olulisema algatuseks tuleb pidada värvilise ja keerukate mustritega seto pitsi (pilo) kudumise traditsiooni taastamist (Ulve Kangro jt.). Seto kultuuri embleemid - suured kuhiksõled, linikud, rahvarõivad ja neil leiduvad ornamendid ilmuvad seto taustaga revivalistide (Evar Riitsaar, Toomas Kuusing, Madis-Mats Kuningas jt.) maalidel taas. Uhke mineviku kujutamine ja taasloomine omandab maagilise, tagasi loitsiva tähenduse, mis peab noortel puristidel aitama tyhjaks jäävatesse kyladesse elama asuda ja taastada traditsioonilist seto talukultuuri nii palju kui tänases päevas võimalik.
|
|
Nooremaid seto teemale keskendunud kunstnikke koondab mõne aasta eest loodud Obinitsa Grupeering (Evar Riitsaar, Eero Ijavoinen, Lembit Kiisson ja sõbrad). Neil on kaasamõtlejaid alternatiivseid mõttemaailmu kylastavate kunstnike seas (Peeter Laurits, Albert Gulk jt.). Seto kultuuri eri valdkondade edenemine on osa viimastel aastatel elavnenud Lõuna-Eesti kultuurilisest virgumisest. See on tekkinud vastureaktsioonina tarbijaliku euro- ja ameerikalikkuse pealetungile. Regioonile omasel taustal toimib puristlik D-I-Y suhtumine ja arhailisus saab kohati psyhhedeelse näo. Rõhk on vanade käsitööoskuste omandamisel ja maali puhul mytoloogilistel fantaasiatel mis võivad väljenduda näiteks ikoniseerivates paraadportreedes (Riitsaare pilt seto lauluemast Hilana Taarkast).Vanema põlve kunstnikud (maalija Rinaldo Veeber, vaibameister Akulina (Kull'o) Luikjärv jt.) kannavad mytoloogial põhinevat naivistlikku ja maalähedast tunnetust. Võib öelda, et seto kunst pole oma uut korrust veel täielikult valmis ehitanud. Nõukogude ajal katkenud, kogukondlikkusel põhineva traditsiooni paikamine alles käib. Nagu paljudele rahvakildude puhul, on siingi tegu entusiastliku nähtusega, mida tehakse esiti sisevajadusest, väikse kandepinna tõttu pooleldi utoopiliselt ja mille toimet ja pysima jäämise suutlikkust saab näitada alles pikem aeg. Kuid iidne pärimuslik varamu, millest ammutada, on setodel võrreldav keltidega ja patt oleks lasta nii rikkalikku maailma unustusse vajuda. Kysimus pole nostalgias, vaid uues synteesis. Evar Riitsaar valiti sel aastal Setomaa ylemsootskaks (vanem, kuningas, jumalus Peko maapealne asemik) ja asus Obinitsa kooli lastele joonistamist ja käsitööd õpetama. Uus-pärismaalasliku tuleviku võimalus on olemas.
|
