Eestlasliku elulaadi kolm juhtumit
| ||
| Eestlasliku elulaadi kolm juhtumit | |
| Piret Lindpere | |
|
||
|
Home is no longer a dwelling, but the untold story of a life being lived. John Berger |
|
|
||
|
Eestlane teab, millist elu ta elada tahab. Paljude linnakorteris elavate perede unistuseks on pääsemine linnakärast, hallidest magalarajoonidest, räpastest koridoridest-liftidest, tülikatest naabritest. Eestlane unistab oma majast, rohelusse uppuvast krundist ja suvisest lihagrillimisest terrassil. Nii massilist erakliendile projekteerimist nagu Eestis pole kusagil mujal maailmas. See on luksus. Sotsiaalehitust Eestis praktiliselt ei eksisteeri, eramuarhitektuuri on aastakümne jooksul arendanud need, kellel on keskmisest tunduvalt paremad võimalused ehitamiseks. Alguse sai see juba nõukogude ajal - protestiks tollase kastarhitektuuri vastu ehitas jõukas eestlane majalahmakaid, mis sageli talle üle jõu käisid. Nende jaoks, kellel stardipagasiks vaid linnakorter ja pangalaen, on võrratult palju asenduspakkumisi. "Hommikune päike paneb heleroheliselt särama noorte mändide ladvad jõeäärses männikus, sinine taevas ja tuulevaikne hommik annavad tunnistust ilusast suvepäevast, mis lausa kutsub randa... ja õnneks on see ju nii lähedal... Selline saab olema tavaline "......" suvehommik - idülli kirjeldus pärineb tüüpilise arendajafirma koduleheküljelt ja punktiiri kohale tuleb märkida pakutava kinnisvararajooni (enamasti poeetilise kõlaga) nimi. Jutt on Tallinna ja selle lähiümbruse uutest elurajoonidest, mis ekstensiivselt ja mõõdutundetult valguvad pealinna ümbritsevatele põllu- ja metsamaadele ja asulatesse. Stiihilise kinnisvaraarenduse tulemusena ekspluateeritakse olemasolevat infrastruktuuri niikaua kui on võimalik, st. veel mingilgi määral on säilinud asupaiga head omadused - kuni rahulikust rajoonist on saanud kaootiline asustuspiirkond, kus elamistihedus on suurem kui linnaasumites ning eramu eelis - interaktiivne side inimese ja looduse vahel - on praktiliselt kadunud. Valik kinnisvaraarendajate eramuprojektide vahel, kes pakuvad ca 1,5-2 miljonit krooni* maksvat, 100-140 m2 pinnaga võimalikult ökonoomset ja odavat eramut või ridaelamuboksi, on tohutu suur. Odava maja lootus ongi suured masstootmisrajoonid, üksikeksemplaris pole see võimalik. Seinaelementide valmistamine käib automaatselt, mistõttu on võimalik säästa tööjõu pealt; väikeelementidest majapaketti on lihtne transportida ja püstitada. Tulemuseks on krundile mahapandud korter, standardne, anonüümne, kõigile mõeldud ja mitte kellelegi sobiv elamutoodang, mille lähtealuseks on veendumus kaasaegse elulaadi ja vajaduste ideaalmudelist, mis peaks pretensioonitult rahuldama perekonna "keskmisi vajadusi". Kodu mõiste on sellega "märgatavalt" laienenud - korteriukse asemel õueväravani. Eestlane ei ole kunagi sallinud naabreid. Kõige parem kui naabrit üldse ei oleks. Kui aga kinnisvaraküla majaomanik seisab vastamisi tõsiasjaga, et naaber eksisteerib ja sealjuures üsna lähedal taluvuspiirile, omandab tähtsuse moment, kes see naaber on. Arusaadavalt ootavad kliendid oma uute kodude ümbruskonnas sarnase elustandardiga, sama varandusliku taustaga samas vanuses naabreid. Aimamata, et tegelikult on see märk getostumisest... |
|
|
||
|
Esimene. Kodune koonduslaager Teeäär Tallinnast välja sõites on tõeline kakofoonia. Esimene korrapära majademustris saabub napi 10 kilomeetri pärast, kinnistab möödasõitja pilgu ja ehmatab. Tuulepealsel tühermaal paikneb pulksirgete tänavate ääres sõjaväelises korras võrkaedadega jagatud kruntidel ligi sada ühesugust puitkarkassiga majakest (arhitektid Pille Nagel ja Katrin Tomberg). Teelahkme elamurajoon jätab esmapilgul pagulas- või koonduslaagri mulje, mida süvendab kolme meetri kõrgune maantee-äärne müratõkke müür. Elurajooni sisenedes ja silmakõrguselt vaadeldes hinnang leebub. Krundid polegi nii väikesed (800-1000 m2), majad ise on ju armsad kodused väikeelamud inimestele, kes on unistanud väheldasest, heledast ja rõõmsameelsest skandinaavialikus stiilis majakesest mere ääres ning kes suhtuvad pelgusega arhitektimõtte julgematesse ilminguisse. Nende elul on jälle mõte, nad näevad vaimusilmas hekke, lehtlaid ja õunapuid; Teelahkme on küla, mille lahutamatuks osaks on nööril laperdav pesu, tänaval pallitaguvad jõnglased ja aiapostidel turnivad kassid. Tagasihoidlik barakitüüpi tüüpprojekt on mitmes mõttes normaalsem ja keskkonnas rahustavamalt mõjuv kui mõnegi nurgaarhitekti pretensioonikas käkerdis. Ometi näib selline elukeskkond filmidekoratsioonina. Tim Burtoni film "Edward Käärkäsi" on sellise asumi teravmeelseimaks illustratsiooniks. Samad stereotüübid, samasugused roosad, helesinised ja kreemikad majakesed, samasugune karismaatiline lugu lihtsameelsusest, pealiskaudsest rõõmsameelsusest ja konformismist, segaduses ja kiiksuga sootsiumist - pole vahet, Eestis või Ameerikas. |
|
|
||
|
Teine. Elitaarsed konteinerid Aaviku rajoon Tallinna külje all on oaasina pressitud just selle pealinna ümbritseva arhitektuurilise kassikontserdi keskele (kusagil on ka meri). Eelkõige tänu arhitektuurikriitikutele on see asum saanud meedias ülivõrdeliste hinnangute osaliseks. Erandlikuna kinnisvarapraktikas toimus asumi hoonestamiseks arhitektuurikonkurss, mille võitis üks Eesti elitaarsemaid arhitektuuribüroosid (arhitektid Emil Urbel ja Indrek Erm). Au ja kiitus kinnisvarafirmale, kellel jätkus julgust investeerida arhitektuuri! Mõelda - tavakodanikul on võimalik saada tipparhitekti loomingu omanikuks! Arhitekt on osanud odavalt ehitatud majad panna välja nägema, nagu oleks tegemist luksuselamutega! Lõpuks ometi on ühendatud kvaliteetarhitektuur, ökonoomne elamispinda ja soodne hinnatase! Eriti selgelt eristatakse Aaviku rajooni ja eelmainitud Teelahkme asumit. Justkui oleks Teelahkme mõeldud labasele, ilmetult konventsionaalsele, hallile inimesele; Aaviku seevastu maitsekale inimesele, kes on avatud ja tulevikule orienteeritud elutunnetusega. |
|
|
||
|
Majad on erksavärvilised: kollased, rohelised, sinised, oranzhid ja lähtuvad minimalismist ja funktsionalismi esteetikast: lamekatus, lintaknad, terrassid, kastmahud, asümmeetria. Kokku üle kaheksakümne esmapilgul äravahetamiseni sarnast 1-2-korruselist majakest.Oma värvilisusega meenutab asum Rotterdami arhitektibüroo MVRDV projekteeritud Hageneilandi elamukvartal Haagi äärelinnas (1998-2002), mis sai Hollandi Arhitektuuriinstituudi (Netherlands Architecture Institute) aastapreemia ja on üks enim publitseeritumaid kaasaegse ökonoomse elamuarhitektuuri avaldusi. Vahe on aga selles, et kui viimane sisaldab endas iroonilist hommage'i, ühendades näilise traditsioonilisuse, ülikaasaegsed materjalid ja novaatorlikkuse, siis Aaviku rajoon on neetult ühetähenduslik. Kui MVRDV majad paiknevad looklevate radadega ühendatud kruntidel juhuslike gruppidena, jättes sellega stiilipuhtusest hoolimata piisavalt ruumi argipäevale ja personal touch'ile, siis Aaviku elurajoon välistab elanike eelistused ja püüdlused koduaia kujunduseks ja rajaneb vaid rangel paralleelsusel, värvil ja vormil. Siin ei ole ega siia mahukski midagi üleliigset. Tegelikult pole ka inimese enda jaoks kohta - krundid on ehmatamapanevalt tillukesed, majad kui merekonteinerid sadamas. Arendaja eesmärk - toppida väikesele maa-alale võimalikult palju maju - on selgelt läbinähtav. Elamu aknad ja terrass avanevad vaid lõuna poole, põhjapoolses seinas aknaid ei ole, majad seisavad näoga järgmiste tummade seinte poole. Vähemalt on saavutatud üks eestlase südamesoove - naabrite pilgud siin ei ristu. Kole on see, et ette on nähtud majadele juurde- ja pealeehitamise võimalused. Ei taha mõelda, milline on asumi ilme aastate pärast. |
|
|
||
|
Kolmas. Avalik eraklus.Nagu eelmisest lõigust selgus, eeldab modernistlikus majas elamine haritud ja intelligentset tellijat. Viimane on Eestis harv nähtus. Veel vähem on neid, kelle jaoks kaasaegses arhitektuuris elamine vaid kattub tõepoolest elustiiliga, kes minimalistliku maja akende ette ei riputa lopsakaid volangkardinaid ja kes ei hinda maja vaid staatuse sümbolina. Kolmas asum ei ole seotud pealinna eluga, asudes 44 000 elanikuga kuurortlinnas Pärnus, pooleteise tunni autosõidu kaugusel Tallinnast. Pärnus ei ole (veel) valglinnastumine probleemiks, kuumimad alad on rannaäärsed, vahetult kesklinnaga piirnevad elurajoonid. 2003. a. valmis just selles unikaalses asupaigas, neofunktsionalistlik villadekogum (arhitekt Kalle Vellevoog). Nagu Soomes leidub siiani lõputult versioone Alvar Aalto Villa Maireast, nii ei jää Eestis aeg-ajalt esiletungimata kolmekümnendate aastate valge funktsionalism. See stiil tähendab turvalist head maitset, mis viitab korraga nii moodsusele kui traditsioonile. Pärnu oma kolmekümnendate aastate suvitusarhitektuuriga on selle jaoks muidugi parim koht. Kuus valget villat moodustavad ühtse vaiphoonestusega ansambli, elamud paiknevad oma suurust arvestades (200-400 m2) tihedalt. |
|
|
||
|
Neofunktsionalismi valged läbipaistvad kastid sümboliseerivad eetikat ja moraalsust, pakuvad ideaalkodu vaste ja võimaldavad arhitektil realiseerida oma loomingulisi ideaale. Avarad päikesepoolsed terrassid on mõeldud hommikukohviks või õhtuseks lehelugemiseks, pöetud muru ja elupuuhekid loovad sideme rannapargiga. Asumi elanikud hindavad ilmselgelt privaatsust, samas on nad teadlikud, et nende iseolemine toimub nii naabermajade kui kogu avalikkuse teravdatud silma all ja suhestumine linnaruumiga on vältimatu. Elu luksusasumis käib justkui näitelaval, publiku huvi nende vastu, kes võivad endale lubada oma elu korraldada puhtemotsionaalsetest printsiipidest lähtudes, on ju innukas, raugematu ja mitte kõige heatahtlikum. Sellel asumil on üks eelis teiste ees: siin ei esitata midagi muud olemasoleva pähe. Ei pea esitlema konteinereid eliitarhitektuurina või soostunud tühermaad looduskauni asupaigana. Pidulikult võiks öelda, et siin ruumistuvad Eesti uue ühiskonna ideaalid. Paraku määravad elulaadi suures osas majanduslikud võimalused. Ja neist rääkides on teema tunduvalt vähem pidulik. * Umbes 130 000 eurot ja 140 000 dollarit. |
|
|
||
|
||
|
| Estonian Art 2/03 (13) | Published by the Estonian Institute 2003 | ISSN 1406-5711 (Online) | ISSN 1406-3549 (Printed version) | einst@einst.ee | tel: (372) 631 43 55 | fax: (372) 631 43 56 | |
|