Pildikeel ja kultuurikeeled
	Peeter Torop

	Pilt ei ole tänapäeval lihtsalt pilt. Pildilisus kasvab sõnalisuse arvelt ja sõnalisuse kaudugi. Ja see tähendab, et pildi olemises peegeldub kultuuri olemine ja pildi saatuses kultuuri saatus.
	Üks filosoof, Martin Heidegger, on kunstiteosest mõeldes väitnud: "Me küsime teose järele, nagu ta ise-endana ta enda juures on. Ta enda juures on teos sedavõrd, kuivõrd ta - teos - teoksil on. Ning kunstiteos on teoksil oma ülesseadmises". Üks teine filosoof, Merab Mamardashvili, on teoksil oleva ja ülesseatud teose kohta küsinud, kas üks Paul Cézanne'i õunapilt on pilt õuntega või pilt õuntest. Ta on need kaks küsimust sidunud seisukohaga, et mõistes üht pilti pildina õuntest ei pruugi selle mõistmisega kaasneda õunte eneste mõistmine. Ehk mõista on võimalik mõistmatu abil. Kunstnik Vladimir Favorski on natüürmordist rääkides pidanud tähtsaimaks kujutelma: "...kui kujutatakse lauda ja ma asetan lauale klaasi, siis laud muutub. /.../ See on igasuguse kujutamise alus. Sellest algab kujutis". Tema loogika järgi määrab pildi olemuse kujutatud asjade vahekord ja seega peaks ta õunapilti pildiks õuntest, st nende vahekordadest. Semiootik Juri Lotman on natüürmordis näinud sõna ja eseme vahelist pingevälja, mille tulemusena on võimalik eristada kaht tüüpi natüürmorti. Ühes luuakse esemelisuse illusioon sellele lähenemiskatsena või isegi eseme asendamiskatsena. Teises sünnib allegooria ja sellist natüürmorti tuleb rohkem lugeda kui vaadata. Nende kahe pooluse vahele jäävad analüütiline natüürmort oma elemendilisusega, algühikute nähtavusega nagu kubismis ja sünteetiline natüürmort, kus sidusus luuakse seostena esemete vahel, kuigi esemed ise on kui sõnad tundmatus keeles. Viimase näiteks ongi Cézanne.
	Pariisi kunstikaupmees Isa Tanguy arvas ilmselt samuti tunnustamata kunstniku töid kokku ostes. Kuid sotsiaalne tegelikkus võib kunstiteose teoksilolemist tõsiselt muuta. Ja nii võis Cézanne'i õunapilt muutuda teoseks õuntega. Lootmata mõistmist Cézanne'i keelele proovis ta müüa tema sõnu - lõigates lõuendist tüki ostjale sobiva hulga õuntega. Nii aitas Isa Tanguy käivitada kunstiteose ülesseadmist. Me vaatame kunstiteost ja näeme sellel kujutatut teatud ümbruses. Kuid me võime kujutada ka kunstiteost meie peale vaatamas ja sellisel juhul me kuuluksime tema silmaringi. Pildi sisse piiluja näeb ümbrust, pildist välja vaataja hoomab silmaringi. Mõtleja Mihhail Bahtin on nimetanud silmaringi ja ümbrust inimese ja maailma kahesuguseks ühildumiseks. Vaataja ja pilt asuvad mõlemad kultuuris ja nende enesekirjelduse raskused on Bahtin sõnastanud järgmiselt: "Pead igas suunas pöörates võin ma saavutada kujutelma endast tervenisti nähtuna selle ümbritseva ruumi igast küljest, mille keskmes ma asun, kuid ma ei saa näha ennast tegelikult sellest ruumist ümbritsetuna". Pildid ümbritsevad meid ja meie ümbritseme pilte. Me ümbritseme pilte oma meeltega. Pildid ümbritsevad meid keelte, tekstide, diskursuste ja meediatena. Meie suhtlemine piltidega algab meie mõtlemisest. Sisekõne on verbaalne ja pildiline korraga, nagu ka meie unenägude keel. Mõtlemise lihtsaima mudelina on pakutud pildi ja allkirja vahekorda. Pilti vaadates tekib allkiri vaataja meeltes ka siis, kui see puudub pildi alt või ei ole kaugelt loetav. Vaatamisega kaasneb sisekõneline verbaalne tõlge. Kuid abstraktse maali puhul võib verbaalne tõlge allkirja näol tekitada tagasitõlke vajaduse. Ja tagasitõlke võimalused on erinevad allkirjade "Opus nr.4", "Must ruut valgel põhjal", "Armastus" või "Puu" puhul. Nii hakkab verbaalne mõjutama visuaalset. Nii vaataja sisekõnes kui kriitiku arvustuses.
	Kuigi pilt võib olla nii autonoomne tekst kui osa suuremast tervikust näitusesaali ühest seinast ehk lähimast pildinaabrusest kuni terve näituse kui kontseptuaalse tervikuni, ei ole pildi vaatamine vaid näitusel viibimise kogemus. Kultuur kui inimest ümbritsev meediakeskkond koosnebki suures osas piltidest ja neid saatvatest sõnadest, nagu ta varem koosnes pigem sõnadest ja neid saatvatest piltidest. See ajalooline pinge pildi ja sõna vahel on mõlemat muutnud. Sõna ja pildi pingeväljas on pildi teoksilolus ehk ülesseadmises olulised kaks põhilist käitumisstrateegiat. Esimese märgiks on sõna võtmine pilti ning pildi ja tema allkirja vahelise dialoogi siirdamine pildi sisse. Mugavaks näiteks on kaks René Magritte'i pilti. 1929.a. pildil on piip ja pildil korratud allkiri "See ei ole piip" (Ceci n'est pas une pipe), 1966.a. pildil on kaks piipu, piip ja 1929.a. pilt molbertil koos tollase allkirja tekstiga "See ei ole piip", kuid uuemal pildil on peibutav allkiri "Kaks saladust". Muidugi on sõna ja pildi dialoogi pildi sisse siirdamine võimalik mitte ainult läbi kummastuse nagu Magritte seda teeb. Võimalik on ka süntaktiliselt sidusa pildikeele (sõna otseses pildi ja sõna koosolu tähistavas tähenduses) loomine nagu seda on teinud oma seeriates Marko Mäetamm ("The Chemistry of Being" jt). Teise märgiks on dialoogi siirdamine pildist välja, mis tähendab ühtlasi pildi enda piiride avardamist. Näiteks võiks tuua Joseph Kosuth'i sarja tingliku nimetusega üks ja kolm. Kunstnik on lahutanud sõna, kujutise ja objekti, kuid samas need koos ühtse tekstina üles seadnud. Teos "One and Three Boxes" koosneb kastist, selle seinale riputatud fotost ja sõna "box" verbaalse definitsiooni pildist. Sama põhimõte on teoses "One and Three Tables". Kunstiteos on viimasel juhul korraga vaadatav, loetav ja katsutav.
	Jan Kosuth'i näide on oluline ka üldisema tendentsi tähistajana. "Üks ja kolm kasti" lavastab tegelikult meelte ehk tajuprotsesside ühtsust. Kuid teeb seda analüütiliselt. Samas on lavastamine lahutamatu osa kultuurist. Kosuth'i viidatud pildid on näited staatilisest lavastusest. Film ja televisioon on ka kujutavasse kunsti toonud dünaamilise lavastuse põhimõtted. Ene-Liis Semperi videoinstallatsioon enesetapust on hea näide kunstiteose raami dünamiseerimisest - pilt kui lugu kerib end ise tagasi ja seega anulleerib loo ning taastab oma pildilisuse. Ta teeb seda läbi mütologiseerumise, sest edasi-tagasi kerimise võimalus muudab loo ja seega ka aja lineaarsuse müütiliseks korduvuseks ja teose enda sümboolseks. Favorski on seda jutustuse ületamist kujutavas kunstis nimetanud tabavalt plastiliseks sündmuseks. Ühelt poolt osalevadki temaatilised kunstiteosed suurtes narratiivides muutudes halvemal juhul agitkunstiks või kunsti surrogaadiks, kuid paremal juhul tasakaalustades narratiivi lavastuse läbi. Lavastused kultuuri eri osades loovad sümboolset keskkonda, mütologiseerivad narratiive ja tihti pakuvad läbi sümbolite võimalust luua sügavust või ambivalentsust. Juhusliku näitena tuleb meelde Ott Kangilaski graafiline leht "Linda kivi", mis on 1958.a. lavastatud läbi vihmasaju paistva kivina ning vihm ja pisarad loovad siin kõneka sümboli, milles ei puudu ideoloogiline aspekt. Linda nutt on samal ajal nutt Linda pärast. Nii saab maalikunstis eristada üksikutel piltidel sündivaid sümboleid, eepilist stiili mingis tsüklis või teemas (näiteks Kristjan Raua Kalevipoja pildid) või üldist mütofiilset autoristiili (Jüri Arrak). Maalikunst on antud juhul vaid osa narratiiviga haakuvast pildilisusest kõrvuti teatri, filmi või verbaalsete tekstide endi lavastuslike võimalustega. Kuid teiselt poolt vajab kunst oma iseolemises dialoogi vaatajaga ja tema kaudu terve kultuuriga. Pilt nagu iga teinegi kultuuritekst on tervik, mis tahab olla kultuuri osa ja tema suhtlemisvõime sõltub kultuuri valmisolekust, kultuurikeelte arusaadavusest. Vaatajale on vajalik nii konkreetne pildikeeleline kompetentsus kui üldine kultuurikeeleline kompetentsus. Mõlema kultiveerimine on samuti tihti seostuv lavastusega alates kunstialbumitest, internetigaleriidest, stiiliõpikutest kuni ühe autori või pildi analüüsideni.
	Pildikeeleline kompetentsus toetub kunstianalüütilisele ja visuaalsemiootilisele traditsioonile ning seotud loomuliku pilditaju struktuuriga. See on lahutamatu empaatiast, sest tihti ütleb pilt ise, mis keelt ta räägib. Sisenemine pildikeelde on kui mitmekordne ja mitmekeelne tõlge. Sama pilti näeb vaataja näitusel läbi oma eelneva kogemuse prisma (lavastauna autori poolt), läbi kriitiku lavastuse ja läbi teise meediasse tõlkimise. Näiteks võib tuua Andres Söödi dokfilmi "Konrad Mägi" või Rein Raamatu graafika-ainelise animatsiooni. Viimast võib nimetada nii Eduard Viiraldi pildi analüüsiks kui käivitamiseks. Teistmoodi saab pilti lavastada ta konteksti muutes nagu on teinud Mark Soosaar Viiralti "Tammega", viies selle oma filmis kokku tegelikkusega ja tehes seda mitte montaazhi kaudu, vaid ühes kaadris, samal pildil. Filmi ju võibki nimetada liikuvaks illustratsiooniks, mis aga oma arengus on jõudnud uue hübriidkeele, kinegratograafia, tekitamiseni kultuuris, nagu seda on nimetanud uue meedia asjatundja Lev Manovich. Selle aluseks on fotograafilise ja graafilise kujutamisviisi lahknemine filmi ja animatsiooni erinevate arengusuundade kaudu ning nende uus kohtumine arvutiekraanil. Selle protsessiga kaasnev multimeedialisus on uue kunstiloome keskonnaks, kuid samas ka vahenduskeeleks traditsioonilisemate kunstivormide aktualiseerimisel, kummastamisel ja seega vaataja jaoks käivitamisel. Kui Andy Warhol koostas oma pildi kolmekümnest Mona Lisa pildist ja pani allirjaks "Kolmkümmend on parem kui üks", siis toetus ta olulisele tunnusele kultuuritekstide olemises, tiraazhile, korduvusele samasugusena. Nii võiks ka Raul meele serigraafiad koondada deviisi alla "Korduv on tähenduslikum kui üks". Kui Ene-Liis Semperi video loob oma edasi-tagasi keritavusega lõpmatust, siis ta asendab sellega simultaansuse sümboolsusega. Esimese fotolik loomeprintsiip on asendunud teise videoliku printsiibiga. Rein Raamat korraldab aga oma Viiralti-animatsioonis multimeedialise etenduse, kus pildi lavastamine läbi liikumise on ühtlasi ka pildi anatoomia paljastamine ning tema analüüs. Ja muidugi on ta ise kunstiteos. Pildi tõlkimine kaasaegsesse filmi-, video- või multimeediakeelde on osa kultuuri enesekommunikatsioonist, dialoogist iseendaga. Kultuuri arenemise üks seaduspärasusi on tekstitaju värskendamine ning olemasolevate tekstide dialoogivõime kasvatamine. Dialoogi kaudu ajastute ja tekstide, teoste ja vaatajate vahel kunst ongi teoksil. Selles on tema teoksil olemise dünaamika ja identiteet. Seepärast on küsimus pildikeelest ja kultuurikeelest igavene küsimus. Iga ajastu jääb otsima oma võimalusi sellele küsimusele vastamiseks.
	| Estonian Art 1/03 (12) | Published by the Estonian Institute 2003 | ISSN 1406-5711 (Online) | ISSN 1406-3549 (Printed version) | einst@einst.ee | tel: (372) 631 43 55 | fax: (372) 631 43 56 |