Kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
	Jan Kaus

	Valestimõistmistest võiks kirjutada väikse ajaloo, mis oleks Suure Ajaloo üks alaliike. Selles ajaloos osaleks kõik ja ükskõik kes, osaleks kogu inimliku olemise sümboolsus ja see, kuidas sümboolsus üksikisikus väljendub. See ajalugu oleks päästmatult subjektiivne, vastupidiselt Suure Ajaloo objektiivsustaotlusele. Valestimõistmise ajalugu on tegelikult kirjas kõikides ajalooraamatutes, tuleb lihtsalt näha. See väljendub näiteks Edvard Radzinski nägemuses Stalini "süvakeelest", mida selle keele objektid korduvalt valesti mõistsid või Lucien Febvre nägemuses Lutheri ja Erasmuse "sõprusest", mis oli samuti tegelikult valestimõistmiste objekt ja tulem. Kuid valestimõistmiste ajaloos oleksid kõik inimesed võrdselt kohal ja nähtaval. Igaüks võib valestimõistmiste ajaloos osaleda. Lükkida sellesse ajalukku oma kogemusi, oma mälestusi. Kui ma esimest korda silmasin Marko Laimre maailmakaarte, mõistsin ma neid valesti. Ma ei teagi, kas pealiskaudsusest või mingist sisemisest teadvustamata soovist. Aga võib-olla ka seetõttu, et Marko Laimre subjektiivsete kaartide mõtteliseks keskpunktiks on tema kodumaa Eesti. Mis on ka minu kodumaa.
	Eesti on kummaline koht. See tükike maapinda omab mingit eripärast ajaloolis-geograafilist mõõdet, milles ühinevad - kunderalikult väljendudes - raskus ja kergus. Eesti ei asu mitte maailma ääres, vaid mitme maailma äärealadel. Kui Samuel P. Huntington tõmbas Oriendi ja Oktsidendi vahele mõttelise piiri, siis jooksis see piki Eesti idapiiri. See mõtteline piir jätab Narvale alles tema piirikindluse staatuse, ainult et selle kindluse vastas seisab ääretu Tatarlaste kõrb. Toomas Liiv juhtis kunagi tähelepanu Tallinna silueti tähendusrikkusele. Silueti üks dominante on Toompea, millel seisavad kõrvuti Toomkirik ja Aleksander Nevski katedraal. Lisaks tõsiasjale, et Eesti on geograafiliselt ambivalentne, osa "aknast Euroopasse", mitte päris Euroopa ise; on Eesti ka ajalooliselt ambivalentne. Ta on olnud ja saanud osa idamaisest ainuvalitsemisest ja läänelikust demokraatiast. Need kogemused segunevad maapinnal, kust peale kivide ja leiva leiab võõras vähe. Kuid mis sellest hoolimata asub justkui igasuguste liikumiste "ristumiskohal". Rahvusromantiline soov näha Eestit suurema ja kesksemana kui ta tegelikult on, pole siiani kustunud. Kuulakem kas või oma spordireportereid, kes pärast Eesti sportlase silmapaistvat etteastet võivad kõnelda "Eesti kirjutamisest maailmakaardile". Kuna Eesti geograafiline asend ja suurus on marginaalne, võib kasutada Eesti suhtes just sellist metafoori, mis tühistab hirmu, et Eestit pole hästi näha ka päriskaardil.
	Marko Laimre kaartidel on Eesti olemas. Kuid mida vanemaks Laimre kaardistaja saab, seda väiksemaks, marginaalsemaks Eesti jääb, seda keerulisemaks muutub Laimre kaartide poliitika. See tähendab paratamatult seda, et Eesti kujutis muutub realistlikumaks. Teisisõnu: subjektiivne maailmakaart hakkab üha enam sarnanema objektiivsele maailmakaardile. Siin jõuangi tagasi enda jaoks olulise valestimõistmise juurde ja jätkan seda. Õieti ei olnudki mu interpretatsiooni puhul tegu valestimõistmisega, vaid liiga kitsa interpretatsiooniga, mis ometi tundub mulle tähenduslik. Nimelt paistis mulle Laimre kaarte vaadates kõigepealt - ja mu mälu selekteeris selle tunde püsimällu -, et kaartidel kujutatakse rahvustunnetuse eri tasandeid. Mida suuremana kujutati Laimre kaartidel Eestit, seda "rahvuslikum" - või "marurahvuslikum", sõltub vaateviisist - tundus mulle kaardi koostaja. Niisiis mõistsin ma Laimre kaarte samuti subjektiivse kartograafiana, kuid mitte ealis-ajaloolise, vaid rahvustunnetusliku rõhuga. Niisiis oleks subjektiivse kaardi joonistamine üks vahend eestlasest üksikisikule ennast just eestlasena reflekteerida. Siin saan ma rääkida ainult isiklikult pinnalt. Käib ju jutt subjektiivsest kaardist. Eestlasena tajun siin vastuolu, mida suurte rahvusriikide ja lihtsalt suurte riikide (nagu Kanada või Austraalia) elanikud reeglina ei pruugi tajuda. Sel lihtsal põhjusel, et näiteks Saksamaa sakslane tunnetab oma subjektiivse tunnetuse kattumist objektiivse reaalsusega. Kui prantslane tunneb ennast nii sõnasõnalises kui kujundlikus plaanis suure rahvuse esindajana, on talle suhteliselt keeruline ebaadekvaatsust ette heita. Eestlase puhul pole asi nii lihtne. Vastandus objektiivsete olude ja ideaalide või fantaasia vahel võib paisuda siin lõheks. Kuna Eesti pole suur riik ja ala, on eestlaste üks rahvuslikke ideaale "saada suureks vaimult". Vastuolu rahvuslike ideaalide ja objektiivse reaalsuse vahel peaks tegelikult avalduma ka hüpoteetilisel sümboolsel kaardil. Ideaalis kujutataks Eestit sellel kaardil küll kui mitte Ukraina, siis vähemalt Prantsusmaa suurusena, kuid samas eksisteeriksid sellel kaardil ka kõik teised riigid. Oluline pole siis suuruste vahekord, vaid erinevate territooriumide olemasolu. Ehk ongi see üks variant kaardistada nö. reaalsusega tasakaalustatud rahvuslust?
	Julgen väita, et paljudes kaasaegsetes eestlastes on vähem või rohkem teadvustatult peidus kaks vastakat tunnet. Esimene neist peab oma kodumaad pinnaks, mille tähendust ei suuda ületada ükski teine pind. Teine aga tajub, kuidas lugematud võõrad, rikkad ja ahvatlevad pinnad tähenduslikult pinnalt lahkuma peibutavad. Skisoanalüütiliselt: tänapäeva eestlane pendeldab reterritorialisatsiooni ja deterritorialisatsiooni vahel. Piiripealse ääreala ja "suure laia maailma" vahel. "Suurest laiast maailmast" nähtuna muutub piiripealne ääreala - eestlase kodu - veelgi piiripealsemaks. Võimalusi on palju: otsija võib reterritorialiseerida võõra pinna, aga ka vastupidi: reterritorialiseerida võib ka varem deterritorialiseeritud kodupinna. Tasakaalu - subjektiivset nägemust tasakaalust - võiksin esitada siis kaardiga, kus Eesti asuks maailma keskel, ta pindala oleks suur, ta oleks hästi näha, kuid tema ümber on kirev maailm, mille territoorium ületab lõpuks ükskõik kui suureks joonistatud Eesti territooriumi mitmekordselt. Veel enamgi: kaardi ainuke kahedimensionaalne pind võikski olla kaardi joonistaja kodupind. Ülejäänud maailm võiks olla joonistatud ruumiliselt, kolmemõõtmelisena, mis tähistaks ühekorraga välise maailma osalt peibutavat ja osalt hirmutavat tundmatust - mida võib tajuda reisile asudes - ja selles küdevat võimaluste paljusust. Kuid ainuke pind, milles puuduvad igasugused salakavalad sügavused, on see, millel seisab kuldne kodukotus.
	| Estonian Art 1/03 (12) | Published by the Estonian Institute 2003 | ISSN 1406-5711 (Online) | ISSN 1406-3549 (Printed version) | einst@einst.ee | tel: (372) 631 43 55 | fax: (372) 631 43 56 |